Nii suur on maailm....

Nii suur on maailm, et siin väikeses toas istudes ei taha sellesse äragi mahtuda.
Kisub nagu ära, mõttele järgi laperdama, uutesse lennukoridoridesse, ajast hakkab kahju. Kuni kõht tühjaks läheb... see toob tagasi siia rongakarva istmele, et oleks, mille eest Narva kohvikust saia tuua ja armsale inimesele teinekord midagi ilusat lubada. Asju. Neid mis hetke meelde tuletavad.
Ja siis kui kõik jälle hästi, läheks jälle koos lindudega nende teed. Linnast ära.