Tangsepa jutud: Torm 2

Mööda käänulist metsarada lähenes põõsastikku peituva maja suunas Ahjualune. Oma tüütult suurte kummikute tõttu komistas ta alatasa ja korra oleks isagi ninali kukkunud. Teekonda raskendasid ka porisel rajal vedelevad kalad. "Hm, tea, miks kalad siin metsateel vedelevad", mõtles Ahjualune endamisi ja andis järjekordsele ahvenale jalaga. Ahven lendas saadud hoobist plärtsuga teeäärsesse kraavi.
Mida lähemale Ahjualune majale jõudis, seda rohkem kalu ümberringi vedeles. "Tangsepp on vist hulluks läinud", mõtles ta endamisi. "Kogu ilma kalu täis loopinud." Põõsaste vahelt tuli nähtavale onn.
Värv, kui see kunagi Tangsepa maja seinu oli katnud, oli päikese ja tuule toimel ammu unustusse vajunud. Pigem lisas majale mingitki tooni laiguti voodriludu kattev sammal. Maja akende taga vedeles kajakate ja tiirude, kes olid ennast vastu aknaklaase segi pekselnud, laipu. Katusel ja maja ümber põõsaste vahel vedelesid igal pool kalad.
Ahjualune läks ukse juurde, lükkas laibad hooletult eest ära ja astus tuppa. Tuba oli rõske ja hämar. Udused ja vereplekkidega aknklaasid ei lasknud eriti valgust tuppa. Ahjusuu oli pärani, kuid kolle ammu kustunud. Tuba täitis kirbe suitsune hallituse hõng. Ahju ees lebas tume kogu.