Nüüd on see tehtud, vol 1

Ehk siis Abrukal on käidud. Ja kuna sellest väikesesse hinge nii palju hääd tuli, ei saa seda jätta vaid enese teada. Alustasime nagu lepitud esmaspäevasel hommikul Dirhami sadamast, kus Aivar meid (Ärbi, Kädi, Teet, Anz, Maare, Piret, Agu, Mrl) Emeraldiga ootas. Laadisime proviandi, pakid panime vööri, heiskasime lipu - sõit sai alguse. Et olla ikka nagu päris sai ka purjed heisatud ja muud polndudki rõõmsaks äraolemiseks vaja. Ühel hetkel jõudis meieni teadmine, et õhtu muudkui ligineb, aga mida veel kuidagi paista ei taha on Abruka. Lained said sisse järjest suurema võimu ja päike loksatas ühel hetkel merre, ei aidanud isegi enam rõõmus soome levimuusika (mille peale Ärbi isegi pisut pahaseks sai). Istusime ja kannatasime - uni tikkus kah juba silma ja tormimundrid olid vaid need, mis kere soojas hoidsid. Ja kuna unega pole lõputult mõtet võidelda, hakkasid read tasapisi hõrenema. Ühel hetkel oli kokpitis suht vaikne, Kädi istus suht omaette (vist ei maganud) ja me Maarega sättisime end Aivarile külje alla. Maarest muidugi oli kasu - selleks öiseks tunniks oli ta omandanud täiesti merekaartide lugemise oskuse. Mina püüdsin oma eksistentsi õigustada tee keetmise ja lihtsalt seltskondliku olekuga. Siis, pilkases pimeduses, hakkasid taevas ning meri pisut leebemaks muutuma - meie kohal oli tähti täis taevas ja kuldne kuu. Ilus oli, kohe väga. seilasime aga tasapisi sihtmärgi poole..ja kui päike end merest välja hakkas upitama, oli silmapiiril ka Abruka. Nii head tunnet polnud ammu olnud. Isegi ööunes olnud kaaslased hakkasid kaikolksu peale elumärke ilmutama ja maabumise hetkeks (otste andmisest Dirhamis oli möödunud 20 tundi), oli kogu seltskond ametis. Suurema tahtejõu ja unega Piret, Agu, Ärbi ja Kädi võtsid telgid selga ja läksid lubatud maalappi Abruka rannikul otsima. Väsinumad, no vähemalt mina ja Maare (kes olime öö läbi vahis olnud) ja Aivar ja mõned poisid leidsid head koikohad ja väike uinak võis alata. Kuna aga noort elu ei saa maha magada, siis paar tundi und ja võimas hommikusöök Abruka kail "pika laua taga" ning seadsime sammud ringkäigule. Nägime - suuri sõnajalgu, kiike, aasta autot, labadega kasti, Abruka maja ja veel üht kui teist - ilm oli ilus ja meel hea ning tarmukamad käisid ka veemõnusid nautimas. Seks ajaks olime kõik jõudnud arusaamale, et targem on Emeraldi nina tagasi Dirhami poole keerata, et mitte teha taas mõnd megapikka sõitu.. Ja siis kui Aivar oli kah enam-vähem reipa moega võtsime suuna Virtsu. Seekord pakkus vana meile imelist tuult seilamiseks. Et teekond rõõmsam oleks, etendasime laevatekil Abruka loomise lugu koos Pireti, kure, muinasasula ja tont teab millega veel. Ning siis püüdsime vastastikku selgeks teha ilma sõnadeta "kuku sa kägu kuldalindu" - no seuke mäng.