Ahvenamaa ja merepäevad

Niisiis on käidud ja nähtud, kuigi tegelikult pole ka. See tähendab, et käidud ja nähtud nagu sai, aga asjaolude tõttu kohale ei jõudnudki.
16. juuli õhtupoolikul jättis Merle mind Rohuküla kai äärde tükkis magamiskoti ja mõnede soojade riietega. Ei tea mina, mis tunnetega tal see jätmine oli, aga mul oli ühtviisi huvitav ja ikka pisut kahju ka. Ees ootas 5 päeva meresõitu kaljasel Iris koos mu jaoks tundmata inimestega. Et viimane sõit oli möödunud meeldivalt tugevate tuulte saatel, olid eelmised reisijad suures paanikas hulka santehnikat ära lõhkunud ja hakkajad madrused tegelesid ülesöelnud tehnika asendamisega. Kui kogu reisuseltskond koos, jagati igale ühele plekktoop, millest kogu ülejäänud retke jooksul erinevaid jooke sai manustada. Kel toop kaduma juhtus minema, jäi üle näguripäevi näha. Takkajärgi võib öelda, et suures hirmus õlle või kakaolonksust ilma jääda, ei kadunud ühtki tassi.
Õhtusöök toimus samuti kai ääres. Suitsupõrsas maitses hästi ja suigutas seepeale päris mitmed reisijad unele. Kes sättis end tekile kerra, kes proovis rippkois magamise võlusid.
Kella 23 paiku läks kaljas Dirhami poole teele. Öö oli vaikne ja selge, taevaveerelt paikese punaoranž viirg ei kadunudki. Kella poole viie paiku hakkas päike taas tõusma ja selleks ajaks olime jõudnud Dirhami sadamasse.
Mõni tund askeldusi – kütuse tankimine, piirivalve protseduurid ja teekaaslaste, s/y Michelle’i kapteniga plaani pidamine ning siis vöör Soome poole keeratigi. Suur Iris ees ja väike Michelle järele rühkimas, nõnna Hanko poole sõidetigi.
Hanko asub Eesti rannikule suhteliselt lähedal, piisas mul toimkonnas ühe kaaslasega kahasse korralik 20 liitrine potitäis kartuleid koorida ja tekile tagasi tulla, kui Hanko kirik ja veetorn juba paistsidki. Möllisime end Soome vetesse sisse ja edasi läks sõit läbi maalilise Turu saarestiku, kus maru tihedat mereliiklust näha sai. Saabusid ka esimesed teated ilma pööramise kohta. Nimelt lubati kõva tuult, mis väikesele Michelle’ile väga meeltmööda ei olnud. Õhtu saabudes otsustati sadamasse jääda. Selleks leiti lähedal asuv Rosala sadam, mille tankimiskai äärde ka Iris koha sisse võttis, jäädes oma uhke ahtriga mudapadjale mõnulema. Sadam oli kena ja vaikne, kurja tegid vaid mõned pistesääsed ja üks pilveräbal, mis ennast just selle sadama kohal tühjendada otsustas.
Uus hommik näitas, et tuul polnud vaibunud. Õhk oli karge vaatamata selgest taevast ja siravast päikesest. Ilma jopeta tekil olla ei kannatanud. Peale paaritunnist rühkimist võttis Michelle otsuse Rosalasse tagasi keerata – kuigi saarestiku vahel lainet peaaegu polnud (vaatamata ca 12-15 m tuulele), rullis see kerget kuunarit üsna halastamatult ja tegi pardalolijate olemise üsna räbalaks. Ees ootas aga ülesõit Ahvenamaale, mis tähendas vähemalt paarikümmet miili avamerd ja tuult otse silmaauku.
Mõne tunni pärast jõudis Iris Turu saarestiku servale. Kiirust polnud enam eriti olla ja lained olid jõudu kogunud. Suur meri hakkas näitama oma tõelist palet ja jõudu, millega Iris küll vapralt rinda pistis, kuid siiski jõus alla kippus jääma. Olematu kiirusega liikudes hakkas aeg, mis meie reisiks määratud, otsa saama. Tuli ju arvestada ka koju sõitmiseks kuluva ajaga.
Siis tuli kaptenilt otsus minna ära tormivarju ja oodata, mis ilm teeb. Tormivarjuks valiti lähedal asuv Jurmo saar. Sadamakapteni väitel pidi seal olema ruumi ja sügavust. Nii me sinna sisse põrutasimegi. Kohapeal selgus, et ruumi nii väga palju polegi ja mõni koht on ka üsna madal… et parasjagu enne meid oli sisse sõitnud praam, üritasime sellest kenasti mööduda, manöövri käigus seiskus äkki mootor, seega ei kuulanud Iris ühel hetkel enam rooli…sadamas varju leidnud jahtide seltskond vaatas hetkeks hirmunult nende poole vajuvat “hiigellaeva” musta mereröövlilipuga mastis. Õnneks võttis mootor jälle tuurid üles ja väikeseks hirmuhetkeks see olukord jäigi. Et koht, kuhu Iris ennast plaanis paigutada osutus pisut madalaks ja praam enne järgmist päeva ei pidanud seda sadamat külastama, tuli teha veel üks manööver. Vaja oli hõivata praami koht. Kitsastes oludes vahetati ahtri ja vööri asukohad, mille käigu sattus ohtu kail asuva kalaputka katus, mille pukspriit napilt kaas oleks vedanud. Lõppes aga kõik hästi. Terveks jäid miljonijahid ja ka sadamarajatised. Laevapere võis minna kaema maalilist Jurmo saart.
Jurmo saar on suhteliselt tüüpiline Soome lõunaranniku saar – väike (ca 5 km pikk), hulganisti paljanduvat graniiti, omapärane taimestik, tuuline. Ainsamas külas oli kümmekond talukohta, mis nüüdseks peamiselt suvilatena kasutuses. Oli väike kirik (aastast 1846) surnuaiaga, veski ja mõnikümmend aastat vana männipõld. Jutu järgi põlenud kunagi saarelt päris mets maha ja nüüdseks on istutatud uued puud joonlaua järgi, et oleks ikka metsa ka. Saarel elutsevad lambad ja eksootilist päritolu laamade perekonda kuuluvad alpakad (kinnitamata andmetel just see liik). Saarel olnud esimese maailmasõja ajal venelaste lennuväli.
Kolmapäeva hommikuks selgus, et tuul ei näita vaibumise märke, regatt Marienhamni ei toimu ja reedeks on igal juhul vaja Eestis tagasi olla. Tuli teha ränk otsus – keerata ots ringi ja loota, et ilm lubab meil kenasti koju jõuda. Et nüüdseks oli tuul tagant, jõudis Iris üsna nobedasti Kasnäsi sadamasse. Tegemist oli üsna uhke sadamaga, kus ka sinimustvalge plagu uhkelt lehvis. Õhtupoolikul kasutasime võimalust käia saunas, kulutada meenete peale pisut raha ja nautida mõnusat sadamaelu. Et tuju polnud katkijäänud merereisi tõttu langenud, köeti üles üks korralik laevapidu – tants ja laul, rummist rääkimata.
Neljapäeva hommikul algas sõit kodupoole. Kõik möödus viperusteta, seltskond, kes nende päevade jooksul oli mõnusasti sõbrunenud, jäi kodu lähenedes üha vaiksemaks.
Minu jaoks oli suurim elamus olla reede öösel roolivahis. Eestimaa suveööde taevad on uskumatult lummavad. Tuul oli pea täiesti vaibunud ja Iris libises nagu nõiduslik laev läbi Hari kurgu, mööda Hobulaiust, Rukkirahust ja teistest tuttavatest saartest.

Uus päev äratas taaskord sirava päikesega ja kodune Pärnu tervitas retkelisi mõnusa suvesoojaga.