Inimkeskne mõtlemine, aga ainult normide piires

Muuga lahe ääres haiseb naftaselt. Sealsamas lendab õhus söetolmu. Karla külas haiseb ja tuiskab saetolmu. Mööda Eesti ringi sõites leiab nina lisaks neile mitmeid teisi asulaid, millest haisu tõttu tahaks ruttu mööduda. Abiotsijaile vastatakse, et “kõik on normide piires”.
Veel pole päris unustusehõlma vajunud lood Keila Joa suvilatest või laevafirma aktsiate sihitud sooduspakkumistest. Ka siis väitsid eksperdid, et “kõik on normide piires”.
Norme ehk seadusi ei rikuta ja see ongi peamine. Või kas on? Inimestel, kes normiloojad on esinduskotta valinud, on ju halb elada.

Fred Jüssi on Ööülikooli raames ülematest asjadest kõneledes peatunud mõistetel “loomulik” ja “normaalne”. Võtan selle siinkohal ülekohtuselt lühidalt kokku: “Loomulik on see, et talvel on kütteta trammis aknad kaetud jäälilledega. See, et Kopli trammi põrandal on sihvkakoored, on normaalne. Kui lähedaste haiguse pärast murest murtud ja elusunnil liiga vara täiskasvanuks saanud tütarlapselt küsida, kuidas tal läheb, vastab ta “Normaalselt”. Kui talle seepeale silma vaadata ja pärida tema hallinema kippuvate juuste kohta, puhkeb ta nutma. See on loomulik.”
Niisiis käituvad haisu üle kurtvad muugalased või Karla küla elanikud loomulikult. Neile pole see veel “normaalne”, et kodu juures ei saa jalutada, lumes hullata, elada “loomulikku” elu. Nad nutavad ja seda on valus vaadata. Mida tavaliselt öeldakse, kui nähakse kedagi nutmas? “Ära nuta!” Ja ekspert, kes kutsutakse muret kaema ütleb ka “Ära nuta!” ehk ametniku keeles “Kõik on normide piires”.

Ma ei tea, ausõna, kuidas haisule piiri panna. Aga arvan, et ajal, kui inimene käib kosmoses ja loendab oma DNAd, on olemas mitmeid võimalusi, kuidas tehniliselt neid muresid lahendada. Loomulikult käib see kasumi arvelt ja see teeb ettevõtjale valu. Teatavasti on aga oma valu valusam, kui kõrvalseisja oma.

On arusaadav, et norme on vaja. Ilma selleta kaasaegne riik ei toimiks. Küll aga võiksid normide kirjutajad mõnel jõudehetkel mõelda tõsiselt selle üle, kes neile tegelikult palka maksab. Ja kas muuhulgas poleks viisakas oma tööandja mure kuulda võtta ja leida lahendusi, mitte lohutusi.
Mõtlemise soodustamiseks tsitaat Fred Jüssilt: “Kui me muretseme ainult pumba pärast ja ei hoolitse kaevu eest, siis kaob meie kodumetsadest veel midagi peale allika ja ojanire.”