Tehtud, mõeldud

Või peaks see vastupidi käima? No meil suurt vahet pole.
Igastahes ühel kenal päeval tekitas Tiit paanika, et jääd ju pole - lähmä Naissaarele. Ja ainuke adekvaatne põhjendus oli, et ta polevat seal käinud. No kelle viga see siis nüüd? Aga kuna meresõidu vastu pole meil midagi siis saigi nii olema, et taas pühapäevasel päeval seisime (Tiit, Kaspar, Lauri, Kristi, Jörgen, Imbi, Anz, Urmo, Timmo, Kädi, Elmar, Tuut, Mrl) hommikul Pirital kai ääres, moonakotid näppus ja meeled elevil.
Ja läks lahti me järjekordne saare-reis. Tuult oli kenasti ja purjed muudkui paisusid. Meel oli hea ja proovisme sel korral ka nati seda Titanicu värki...kuigi film ise jäi tegemata, sest kapten Aivar arvas, et ta pole lõpukaadritega, kus laev meresügavustesse vajub nõus..imelik. Ja tuul paisutas purjeid.
Kuni üks hetk oli viuh ja Kaspari (selle väikese) kena karuga või siis koeraga nokamüts oli äketsi laintes. Mis läinud, see läinud. Seilasime aga saare poole ja tegime usinasti ettevalmistusi maabumiseks. Vendrid olid peaaegu et paigas. Ja siis ei olnud enam. Algas operatsioon MOB, meil küll VOB. Elmar usin vendri püüdja rabas, mis hirmus. Kõik oli ilus, kuni karsummmmm - "mu sussssss..." kõlas Elmari hääl. Ja nii ta vees oligi, õnneks uppumatu ja päästetav.
Otsisime Elmarile varba otsa kellegi tennise laadsed kaunad, haarasime seljakotid selga ja rõõmsasti mööda liipreid matkama. Käisime ikka olulised kohad nagu miinitehase ja laod läbi. Meil Kristiga siis oli juba nälg nägemise võtnud ja et mitte pimedas koperdada seadsime suursuguse söömaaja üles. Puhast kapsast, puhast liha, kõike, mida hing ihkas oli. Kered ja meeled kosutust saanud, jätkasime rännakut. Nägime oma väikeste, päikesest kissis, silmadega ära ka tulevase ooperimaja. Meie Kädiga kui kõikse kiiremad astujad põmmisime muudkui Männiku poole. Pärast tuli välja, et mõned põikasid ka veel kirikusse, et seal oma patte andeks paluda. Meil nii suuri patte küll pole.
Männikul tegi Kädi sõprust Petkaga ning suutsid nemad koos isegi köögirõõme nautida, no peaaegu oleksid leivad ühte kappi pannud. Korjasime sealt üles ka Aivari, kes meid truult oodanud oli ja isegi vist pisut muretses me pärast. Sadamasse viis meid kaunis kohalik kastiauto nii, et tuul vihises kõrvus.
Kodutee võis alata. Õnneks ei möödunud seegi ilma lauluta. Kes oskas see laulis, kes ei osanud - ikka laulis. Kuni ööpimedus meid endasse mässis ja Tallinna tuled tervitasid. Jälle oli (või peaks ütlema ikka oli) maru ilus.
Et pisut külma saanud ihuliikmed taas ornungisse saada, põrutasime Aavade villase saunatama. Saimegi kõik korda ja hää meele pealekauba. Esmaspäeval pidime (enamus meist) kahjuks tööle minema...