Nüüd on see tehtud, vol 2

Teise suurepärase seilamise päeva õhtuks randusime Virtsus ja seda isegi enne kui päike loojus ja une-mati võimust võttis. Jälle oli kõik ilus ja hea. Maare otsustas suht vabatahtlikult köögitoimkonda asuda ning kambüüsist tulid ägedad vorsti ja lihalõhnad. Ei tea küll, kas selle või miski muu pärast, aga Ärbi ja Kädi otsustasid, et nemad mitte ei taha meiega koi kohtade pärast kakelda ning võtsid oma telgi selga ja püstitasid selle naaber kaile. Ega sedagi vist tihti kohta, et keegi kail ja telgis otsustab öö veeta... Vorstid praetud, sai alguse püha õhtu söömaaeg - maitses hästi ja väike õlu ning siider sinna juurde - super! Et sedakorda saaks ehk unenägusidki näha siis koos peale langeva ööga jagasime ka magamispaigad. Kes kuhu ja kellega - meie (Mrl ja Maare) otsustasime, et kõikse parem on magada pead koos ja jalad laiali. Sest no püüdke te kuidagi teisiti vööri kajutis end ära mahutada! Öö möödus koos unenägudega ja hommik tõi meile taas suurepärase päeva. Pestud ja kammitud (strateegilise veana ka peeglisse vaadatud), olekus võtsime ette viimase päeva, mis meile merel oli lubatud ning keerasime Emeraldi otsa Dirhami poole. Juba oli nati kurb. Päike hakkas järjest eredamalt paistma, peegelsile vesi oli silmadele valus ja hing õnnest punnis. Võtsime viimast - laadisime oma käbisid päikses, tegime suurepäraseid supluseid soolases vees ja lõpuks kimasime "nööri otsas" nagu hülged. Ainuke pisprobleem oli see, et hooga vees sulberdades kippus ujumispesu ära kaduma, mistõttu tuli ühe käega otsast hoida ja teisega endal pesu seljas. Aga noh, ega üks pesu kadumine nüüd ka mingi õnnetus poleks olnud. Olnud juba tunde päikesel end võtta lasknud, hakkas Kädi mu pärast muretsema, et kas mitte juba liig ei saa, no ei saanud. Samal ajal algatasid Ärbi-Kädi wörksopi sõlmede teemal - prooviti nii kormoranisõlmi, paalisõlme ja siis mingit jahu veel, milles Ärbi küll teoreetiliselt tugev oli, aga mille lõpuks ikka Kädi valmis tegi. Antsulgi olid omad sõlmed varnast võtta. Pärast pisukest õhtust suppi hakkas teadvusesse jõudma kurb tõsiasi - meie seiklusrikas meretee hakkas otsa saama. Õhtu varjus hakkas paistma ka Dirhami sadam. Meel oli ühtpidi hea, sest nii palju ilusat-toredat oli olnud, aga suur kurptus tuli kah. Miks küll peavad kõik ilusad asjad lõppema, lõppema liiga kähku? Tegelt neid üürikesi 3 päeva kokku võtta lühidalt raske. Vaid väga suured tänud Emeraldile ja meie Aivarile ja meile kormokatele endile. Lõppu sobib ikka tsiteeridea legendi (Pooh the Bear) "It's all about fun!"