Mõni hetk on elus ilusam kui teine...

...mõni hetk on kohe väga-väga ilus.
See hetk oli möödunud pühapäev kui vapramatest vapramad kormokad (nende seas uued Tiit, Merle, Kaspar, Jörgen, Lauri ja Kristi) kogunesid Pirital, et võtta ette kena sõit Aegnale, mis unustuste hõlmas olnud. Maare lausus kuldsed sõnad astudes pardale - nüüd tunnen end kui kodus. See kõlas nii ilusti ja õigesti. Pääle pikka ootamist ja kogunemist ja Aivari tuju upitamist andsime otsad. Mida kauem Aivar me meeldivat seltskonda ja merd kiilu all tundis, seda rõõmsamaks ta läks ja julgegem siinkohal arvata, et lahkuda oli tal meist taas kahju. Sõit kulges tuult täis purjedes ja imelises olekus. Ääremärkusena olgu lisatud, et seesamune sõit oli Kädile sünnipäevakingitus, aga sellest veel hiljem. Kibekiire randumisega Aegna kööbaka kai äärde, toimus imekiire maale astumine. Võtsime oma seitse asja selga, tutvusime Aegna kaartiga ja pöörasime vasakule. Polnud vaja palju astuda kui hirmus nälg tahtis nägemist võtta. Selleks oli parim paik liivasel rannal. Tidrikud panid padavai metsa alla pissile kuni Tuut, Tiit ja Anz lähedal asuva "kultuurimajaga" tutvusid. Ja järsku kajas läbi võsa imeliselt suurteos "Mesipuu". Polnud me vist enne metsa all looduse kutsele alistunud mitmehäälse laulu saatel... kogunenud ja võileivad välja otsinud, lõime pauguga lahti Kädi sünna-sampa ja pidu võis alata. Vahepeal otsustas hülge-veaga Maare lainetega rinda pista, aga oh naiivitari, pani teine rätikukese kivi otsa, aga kivi oli veele väga lähedal, liiga lähedal. Pidusööma lõpetasime kahvlitega tordi kallal nagu kahjurid. See oli 1 parimaid torte, mis söödud kunagi. edasi matkasime mööda teid ja radu, nägime vana kahuriauku ning seadsime parjal hetkel end sisse uuel liivarannal. Kõht küll väga tühi polnud, aga ega söögist kah ära ei tahtnud keegi ütelda. Vorstid läksid grillile. Seks hetkeks seadasime ma, Maare ja Tuut taas end laineid püüdma. Kuna minu hiirearuke oli jätnud ujumismundri Emeraldi pardale, siis läksime kõik nii kuis olime...Kasparit (seda pisikest) huvitas väga, et kas lähme seda pulli vaatama. Tiit ju arvas, et eks see me palja nabaga ujumine üks pull ole. Värskendav suplus tehtud, maitsesid vorstid imeliselt. Suurepäraselt molutades oli aeg nii kaugel, et pidime sammud sadama poole tagasi seadma. Kail merd kaedes ja musta mastiga laeva oodates oli lihtsalt ilus. Ja siis ta tuli, Emerald, Kaspar (see suurem) rooliratta taga. Tagasitee kohvi ja pärituulega võis alata. ja ikka veel ol tore. Et Kädi sünnipäev oleks täiuslikum, võtsid Lauri, Kristi, Merle, Anz, Tiit ja Tuut üles laulu sünnipäevalapsele. Oli see ikka "Mesipuu". "Tuljak" tuli lisapalana. Nii mitmehäälset laulu polevat enne me laeva pardal kostnud. Aga kahjuks lähenesime koos suure kuuga Piritale. Miks küll on sadamale (lõpppunktile) lähenedes hinges väike valu ja kurbus? Randunud Pirital, seadsid osad sammud kodu poole, osad Maare mõnusasse sauna. Sellest, mis edasi öö tõi, aga mõni teine kord. Aga päev oli olnud ilus (liigagi), ilusam kui mõni teine...