Tangsepa jutud: Torm 5

See oli Leale viimane piisk karikasse. Nüüd ei osanud ta enam muud teha kui karjuda. Istus keldri ees pingil ja röökis, sinakad veresooned kühmudena oimukohtadel pungitamas ja silmad pisaraist kilavil. Hallisegune juuksesalk oli langenud naise kõrgele otsmikule varjates sügavaid vagusid, mis aeg tema laubale oli vedanud.
Ahjualuse küljeluu Lea oli tubli naine. Igal sügisel vedas ta pangede kaupa marju ja seeni metsast koju, et oma vanameest ja viit last toita. Talve hakul olid keldririiulid mahladest-moosidest lookas. Kevadel vara, kui loodus ärkas ja mahlad jooksma läinud, vedas ta kuu aega jutti igal päeval seljatäie pajuvitsu kuuri nurka, et talve pimedatel tundidel punuda neist korve ja muid notsikuid. Turul läksid need hästi kaubaks ja aitasid talve kenasti üle elada.
Nüüd oli aga vanamees keldri teadmata suunas laiali vedanud. Lea pani tähele küll, et viimasel ajal kadus riiulitelt purke-pudeleid kiiremini kui tavaliselt, aga ikka mõtles, et ju lastel isu magusa järele tulnud.
Aga ühel päeval tuli Ahjualune koju kuidagi heas tujus, silitas Leal juukseidki ning oli muidu lahke olemisega. Õhtul kui lapsed magama heitsid, võttis taskust väikese karbi ja ulatas naise poole. Küünlavalgus mängles samblarohelisel sametil, millega karp kaetud oli. Kuigi kahtlus puges hinge, tundus sellel hetkel kõik nii ilus ja ootamatu, et naine lasi sellel tundel enesest üle rulluda, nagu hommikune udu katab suvehommikul lodud ja niidud, et muuta ärkav loodus pisut salapäraseks ja lummavaks.