Kihnu Jõnn ja Ruhnu karu - seilasi me teame II

II päev.
mrl: Hommikune Kihnu sadam: noorsportlased vara-valges ringi sebimas, unised naabrid Timmo ja Eluk kõrvaltelgis ja mere lõhn ning päike tervitamas. Pisut vässust oleksut hoolimata tere uuele päevale ja sammud Emeraldi poole, kus juba samuti askeldamist näha. Pudrulaar valmis, kohvi ja võikud - vahest ikka vähe õnneks vaja. Miks sellest küll igapäevaste askelduste juures aru ei saa, et vajame vaid killukest, et olla õnnelikud? Ka kallistused ja musid ning kingitusena tuulelohe Maarele, mis eelmisest õhtust üle andmata jäi. Asjatoimetused toimetet tetas Aivar, et tema jala ei käi (punkt). Ja nii siis saigi selgeks ning organiseeritud, et kohaliku keskuse juures, poe ja kõrtsi taga ootab meid kastiauto, et võimalikult väikese pingutusega teha tutvus saarega.
Umbes 1,5 km hommikust kõndi ja me uhke käng maandub Kurase poe hoovis. Nobedamad toovad poest head ja paremat, Leo kui hakkamist täis ja pühendunud tüüp toob ka kalad lauale. No, mis saartetuur see ilma kalata! Ehk siis teine kerge hommikueine ja kastikas ootab. Ronime aga riburada autokasti ja ringsõit saab alguse. Näha saime: tädi traktori ja kõrge heinakuhjaga, maja välibasseiniga (majast mereni loetud meetrid), kurvaks tegevalt palju plastikaknaid, hulga külakoeri, Kihnu majakat. Viimase juures tegime kenasti ka vahepeatuse, mille juures Maare kiiresti tuvastas, et ülesse majakatorni me ei pääse. Olime siis all. Korjasime mererannast läbu, sest no eks neid aukudega kiva saaks ju ka lähemalt. Aga ega see siis asjata polnud, päeva parimaks leiuks oli kahtlemata apple-kivi. Puhas Mac. Siis kribinal-krabinal autokasti ja edasi, või tagasi. Keskuses külastaime nagu kord ja kohus ka muuseumi, kus igasugu põnevat. Alates Kihnu Jõnni kujust lõpetatdes natuke liiga kummalise pildi ja looga Kihnu pruudist, südvesterist rääkimata. Viimast nähes läksid Elmari silmad nii põlema, et kohe maru.
Emerald ja meri ja Ruhnu ootasid, tuli seda sammud tagasi sadamasse, et taas kord ankur hiivata ning purjed heisata. Viimasteks aktsioonides Kihnusaarel jäid aga Pärlipüüdja vigurujumise imetlemine ning kohaliku sadama-kunni (h)onda-jee, nimega Türa käivitamine. See kõik tegelt sõnulseletamatu... isegi pildis seletamatu.
Tuule, lainete ja mõnusa meeleoluga tervitas meid õhtune Ruhnu. Pikk päevatee seljataga ja üllatavalt rahva (laeva) rohke Ruhnu sadam oli sõbralik. "üht näkki ujumas on näinud minu silm.." võisid naaberlaevade mehed ümiseda kui me küll ükshaaval, aga üksmeeleslt end vette heitsime Emeraldi pardalt. Päikesest ja tuulest võetud ihu sai värskeks, pea taevalik tunne. Ees ootas õhtusöök... ja uus päev.

Tuut: Tundub, et Eesti väikesaared ei saa kohe oma Petkadeta. Igastahes kohtusime ka Kihnu sadmas ühe sellisega. (Vahemärkusena siis seletuseks: Petka on teatavasti Naissaare ainumas elanik, kes sel saarel läbi aasta hakkama saab. Näeb välja nagu põrguline ja tema juttu ei tohiks süütute tüdrukute kõrvad ka miilide taha kuulda. Aga märk ja legend on ta kindlasti.) Niisiis kohtasime üht sellist põrgulist ka Kihnus kai peal. Et kell oli juba oma 2 paiku, oli mees end korralikult kreeni imenud ja vägevust täis. Tahtsime enne saarelt lahkumist pisut nõu sadmast väljasõidu kohta, Mees aga teatas suurelt, et ta räägib ainult kapteniga. Tegelikult leppis ka abikapteniga. Suurt nõu me temalt küll ei saanud. Rääkis 'ulludest pagidest, mis meid teel Ruhnu ootavad ja soovitas jääda veel päevaks Kihnu. Mööname,e t ta jutus oli pisut tõtt ja pisut folkloorset liialdust. Väinamere kohal liikusid sel ajal paar äikesepilve, mille alla jäädes oleks ka pagidega saanud rinda pista, kuid Vana ja terve mõistus aitasid meid kenasti kõrge taeva all Ruhnu poole teele asuda. Teekond rahulikus meeleolus. Eks läinud päeva väsimus vajas väljapuhkamist. Enne õhtuhämarust saime ilusasti Ruhnu reidile ja peale mõningaid konsultatsioone sadamakapteniga (sadamakapten süütas liitsihi tuled, mis seoses ehitustöödega pidevalt ei tööta) sõitsime uhkelt sadamasse. Ruhnu uus sadam üllatas positiivselt ja on mu tagasihoidliku arvamuse kohaselt üks mõnusamaid Eestis.
Et nälg tahtis silmanägemist ära viia algas operatsioon lihaküpsetamine. 1. võistkond tegi seda kambüüsis ahjus. Ahi oli väike ja isus suur. Seega moodustati võistkond 2 - Timmo & Tuut. Nende ülesanne oli leida grill ja seal teine ports liha valmis küpsetada. Pakun, et võistkonnal 2 oli ülesanne raskem ja tulemus maitsvam. Nimelt saime grilli ühelt kopamehelt, kes seal samas sadamas muuli ehitas. Tetavasti võtab liha grillimine koos grilli süütamise, soojenemise ja liha küpsemisega vähemalt tunni jagu aega. Kogu selle aja olime sunnitud kuulama kuidas kopamehel kopp ees on ja kaks nädalat naist pole ... oln'd. Saime ka teada, et ülemused on pahad ja ei saa aru tööliste probleemidest. Aga ka seda, et kopamees ise ka enne ülemus olnud, kuid siis lihtsama vastupanu teed läks ja lihttööliseks hakkas. Saime kuulda mitu kanti kiva kopa sisse mahtus ja et selle sama kopaga saab ka keskuses poes käia.
Ühel hetkel said lihad ka küpseks. Tänasime viisakalt ja naasesime laeva, kus kõik ennast juba magama sättisid. Oli meeldiv seltskondlik õhtu. Kopamehe seltsis.