Tangsepa jutud: Torm 6

Lea võttis karbi värisevil käsil vastu. Juba ammu polnud ta sellist tunnet tundnud. Aastaid olid nad vanamehega üksteisest mööda elanud. Naine rohkem laste jaoks, kes küll juba üsna suured ja üha vähem aega koduseinte vahel veetsid. Nemad olid ka ainukesed, kelle jaoks Ahjualuse naine oma päevi õhtusse veeretas. Ahjualune ise käis ja toimetas omi asju - ei teadnud Lea täpselt, kus või kellega. Igal hommikul pani vanamees metsa poole ajama ja koju jõudis alles pimedas. Naine sai loomulikult aru, et selline käitumine on vanamehe loomuses.
Kui nad tutvusid, oligi see nende elu sisu - Ahjualune käis peenemates köökides lihtsameelsetelt süüa nõudmas, Lea oli kodune proua. Oi, millised kleidid ja pitsidest kraed teda ehtisid! Eriti meeldis naisele see kollane, suurte päevalillede ja kõrvitsatega kleit, millel nii palju nööpe seljal, et selle selga panemine võttis oma pool tunnikest. Aga see-eest hoidis see Lea piha trimmis, nõtke ja nägusa. Ja kui mees oma tööotsalt koju tuli, oli tal ikka kaasas mõni väike üllatus või möödaminnes hekilt murtud roosiõis. See oli romantikast tummine aeg täis meeletust, lõhnu ja maitseid.
Puna tõusis Lea kurrulisse näkku, kui ta sellele mõtles. Inimesed on muutunud. Sellega koos ka Ahjualuse pere.
"See on sulle", ütles Ahjualune ebakindlalt ja alandlikult. Juba ammu polnud ta Lead sellise pilguga vaadanud. Mehe silmad olid pisut aukus ja kurvad. Niiskes pilgus mängles küünla värelev helk. Kortsulisel suul oli aga naeratus, nagu paluks vanamees andeks kõikide nende hallide päevade eest, mil nad olid teineteisest mööda jooksnud.