Kährik kallutas ennast tahapoole vastu nahkse tugitooli seljatuge ja toetas pea vastu leeni. Ta ohkas sügavalt ja sulges silmad. "Tahaks olla natuke aega üksi", mõtles ta. Kogu uue aasta alguse oli ta pidanud kuulama erinevate elukate muret ja kurtmist, et see talv ei sobi kusagile.
Näiteks Karu, kes üldiselt omi radu käis ja kellegagi eriti ei sõbrustanud, ei saanud sõba silmale ja käis nüüd päris tihti Kähriku juures teed joomas. Piparmünditee, mis hea une peaks tooma, oli Kährikul juba lõpukorral, eile pakkuski ta karule sookailu tõmmist. "See maitseb natuke vaiguselt ja mõrult, kulub vähem" mõtles Kährik, kui vilistava veekannu tulelt maha tõstis.
Möödunud nädalal istus paar õhtut jäjest Kähriku juures kamina ees Sinikaelpart, kel mure, et kõik tiigid kinni külmunud on ja midagi enam süüa pole saada. Kährik soovitas tal küll ära lennata, nagu vanasti kombeks, aga vana Sinikael raius ikka oma - et nüüd Euroopa Liit ja igal pool samad võimalused läbi lüüa. Unistas siis pool õhtut sellest, et kui õnnestuks linna käli juurde elama saada, seal kahejalgsed pidavat toidu kohale tooma, nii et pole tarvis isegi vette ennast märjaks tegema minnagi.
Aga Kährik oli sellest kõigest tüdinenud - ühe jaoks oli talv liiga külm, teise jaoks liiga soe.
Kährik aga unistab oma Playstationist. Ja tal pole kellelegi oma muret jagada.