Tangsepa jutud: Torm 7

Tunne, justkui keegi torgiks nõeltega jalgu, ajas Tangsepa teadvusele. Ta avas aeglaselt silmad ja üritas ennast liigutada. Kere oli küll raske, kuid jõudu jagus niipaljuks, et see pingile tõsta. Tangsepp puhkas pisut. Pingutusest tekkinud higipärl veeres üle vanamehe kortsulise lauba, peatus hetkeks kulmu kohal ja ruttas siis kiirelt, justkui hirmunult, läbi mehe tumedate silmakoobaste udemetega kaetud põsesarnale puhkama, kust siis mõne aja pärast edasi habemetüügaste vahel ekseldes sai ühest pärlist palju pisikesi piisku, mis rangeservaliste kortsude nõgudes haihtusid kui kaste põuasel pinnal.
Pisut puhanult ajas Tansepp ennast püsti, valu ei lasknud mehel ennast sirgeks ajada, küll aga kannatasid jalad juba liigutada. Niimoodi komberdas Tangsepp mingil sisemisel sunnil õue. Märkas suure segaduse vahel poris vedelevat plekk-kannu ja noppis selle üles. Ilm oli vastik, niiskus ja külm ronisid särgivahele ja kangutasid seljalt udemed püsti. Taat koperdas tuppa tagasi. Lisas pliidi suhu hõõguvatele tukkidele puid, täitis plekist kannu veega ja pani selle pliidile. Istus siis taburetile, sulges silmad, nõjatus valuliku selja vastu seina ja ohkas.