Kihnu Jõnn ja Ruhnu karu - seilasi me teame III

III päev.
Mrl: Hommikune Ruhnu äratas meid mõnusa kopa-mürinaga, mille autoriks Timmo uus sõber kopamees, kellega eelneval öösel maailmaasju sai arutatud. Sadama haljasalal telgist nina välja pistes oli pilt selge - ilus taas see päev. Hoolimata imevarajasest kellaajast oli käng juba kenasti suled kohevaks popsutanud ja kiir-tiir Ruhnuga tutvumiseks "läks". Aivari jätsime seekord oma koisse magama.
Tolmune külatee tundus pikk ja sirge. Ja karu mitte kuskil! Tunne kui maailma äärel, ei ühtegi hingelist, lääpa vajunud bussipeatus, mida ei oleks üldse pidanud seal olema ja pood, mis polnud enam ammu avatud olnud. Tagasihoidlik viit juhatas meid kahe legendaarse Ruhnu kirikuni. Ja siis nägime kasti, mis tehtud karu püüdmiseks. Kahju hakkas.

Tuut: Hommikuks oli seltskond end kenasti välja puhanud. Rännak Ruhnu kirikuteni möödus ülevas meeleolus ja vaatamata suhtelislet igavale teele, loobujaid ei täheldatud. Kahjuks oli ajaga kitsas - ees ootas pikk ülesõit Virtsu - seega kujunes sellest suhtelislet sportlik retk, mille käigus vilksasid mööda kohalik pood, kaks kirikut, karukast, wifiga turismitalu, hommikune suvitaja, piirivalveauto ja andrus ansip. Seejärel otsad lahti ja Virtsu poole ajama. Ilm oli mainitult kena. Päeva möödus karastusjookide, loba ja Eesti mängu saatel. Kõige vahvam on purjetada siis, kui ühtki lappi maad silmapiiril ei paista. Nagu merel oleks, selline tunne oli. Tagantjärgi võin öelda, et sel päeval oli meie retke mõnusaim ilm. Tahtjad said päikest võtta, mõnus poolkülgtuul andis Emeraldile kohati päris head käiku. Meeleolu oli õhtupoolikuks nii kõrgele veetud, et kambüüsivahtkond võttis ette pannkoogiküpsetamise. Kahjuks ise selles möllus ei osalenud, kuid kõrvaltvaadates jäi mulje, et mõnusa kreeniga oli see korralik meeskonnatöö. Ootamatu laine korraldas mitmel korral meeldivat läbu, kuid sellega võitlemisel näitas meeskond üles ennastsalgavust ja valmisolekut võidelda mis-iganes eluraskustega. Nii me, erinevalt kartustest, suure valgega Virtsu saimegi. Seal muidugi oli vastupidiselt meie ootustele sadam välismaiseid aluseid täis. Proovisime vaikselt enesele koha leida, kuid madal vesi ja mudane põhi olid millegipärast meie vastu. Õnneks on purjetajad mõistlik rahvas ja tänu nende vastutulelikkusele ja koostööle vedasime Emeraldi käekõrval mõnusasse ööbimiskohta suure Koguva (mis teiselpool sadamasilda remondis seisis) kaitsva külje all. Kogu päeva kroonisid vapustavad pannkoogid. Kitus siinkohal asjaosalistele.
Vähekese kurvaks tegi osa meeskonna lahkumine. Selle klombi aitas alla loputada rumm, mida sel õhtul kulus üsna palju - liiga hea oli seal kai ääres elust-asjust lobiseda ja rummijooki maitsta, liiga hea, et kohe magama minna.