Gambia I

Juba üle kuu pole siia külgedele ühtki rida juurde tekkinud. Põhjusi mitmeid, ühe üritan siinkohal ka lahti kirjutada. Nimelt sai astutud 10. märtsil Tallinnast laeva, et alustada ekspeditsiooni Aafrikasse ...

Gambia (esimene osa ehk maailmas on kohti, kus inimestele läheb korda, kas tänaval kohatud inimesel on kõik hästi)

"Hi! How are you? Whats your name?" hõikab naerul näoga Jacob ja sirutab juba kaugelt oma heleda peopeaga käe tervituseks. Gambias on kombeks kättpidi tervitada ja sellest ei ole viisakas keelduda.
Jacobil, nagu väga paljudel teistel gambialastel, ei ole igapäevaselt suurt midagi teha - ta on töötu ja üritab seetõttu ennast elatada turistidele giiditeenust pakkudes. Soravalt, samal ajal kätega ägedalt vehkides, räägib Jacob kui hea meel tal on, et ta meid kohtas ja et me nüüd sõbrad oleme (kinnitust sellele väitele, et "me oleme nüüd sõbrad" päris ta muuseas korduvalt).
Gambialased kohutavalt sõbralikud. (Kasutan sõna "kohutavalt" meelega, sest eestimaalaste jaoks mõjub selline sõbralikkus alguses tõesti kohutavalt.) Iga vastutulev mustanahaline tervitab sind naeratades ja pärib muuseas, kuidas sul tänane päev on läinud. Ma ei tea, kui siiras see tegelikult on, kuid vaadates nende säravaid silmi ja pärlendavat naeratust, ei tule tegelikult mõttessegi kahtlustada. Tihtipeale saab vastutulijast mõneks ajaks su teekaaslane, isegi kui tal oli pooleli mingi tegevus, ei pea ta paljuks sinuga vestlemisele aega pühendada. Ja vestelda nad mõistavad - räägivad palju ja kiiresti: sellest kui tore on, et sa nende riiki külastad, kui ilus kaaslane sul on ja millise imekena paari te koos moodustate. Ka tunneb ta huvi kaua su reis kestab, kas oled juba ahve või krokodille näinud. Kindlasti küsib ta su nime ja seda, kust maalt sa tuled. Huvitav on seejuures see, et paljudel neist jääb see kõik ka meelde.
Kahtlemata on suur osa sellisest sõbralikkusest tingitud asjaolust, et valge inimene on potentsiaalne sissetulekuallikas. Suur osa (eriti turismipiirkondades liikuvatest) kohalikest on huvitatud kauba või teenuse müügist - rannakarpidest keede, korvide, käevõrude, aga ka taksosõidu või juuste punumise eest on valmis enamus valgeid maksma ilma erilise kauplemiseta - kaup pole nende jaoks kallis ja see on lihtsaim võimalus tüütust kaupmehest vabanemiseks.
Siiski pole kaubandus ainus ja peamine põhjus sõbralikuks ja avatud suhtlemiseks - arvan, et see on gambialaste parim omadus (või hoopis oskus?) - olla avatud ja sõbralik teiste inimeste suhtes. Eestist ca 3 korda väiksemas (11 300 km2) Gambias elab pea sama palju inimesi kui Eestis. Esindatud on 9 erinevat etnilist gruppi - suurima (40%) moodustavad mandinkad, kunagise Mali impeeriumi põlisasukad. Väiksemate gruppidena on esindatud fulad, wolofid, jolad, sarahulid, serered, akud, manjagod ja bambrad. Et need etnilised grupid räägivad igaüks oma keelt ja erinevatesse hõimudesse kuuluvad inimesed üksteisest aru ei saa, kasutatakse riigis ametliku keelena inglise keelt. Enamus (ca 90%) gambialstest on islamiusulised, ca 8% on kristlasi ja ülejäänud pisike osa on jäänud truuks põlisaafriklastele omaselt animismile. Arvestades sellist rahvaste pillerkaart on lausa imekspandav, et see riik toimib rahumeelselt, ei mingeid kodusõdasid. Kui eelmise sajandi 90ndatel aastatel toimus president Yahya A. J. J. Jammeh'i poolt suhteliselt järsk võimupööre, tõmbasid lääneriigid hetkeks oma abiprogrammid riigist välja, kuid hilisem aeg näitas, et tegemist ei olnud siiski tavalise "aafrikapärase" diktatuuri kehtestamisega. President on jätkuvalt rahva poolt väga armastatud ja teda mainitakse elust-olust rääkides hea sõnaga üsna tihti.