Kihnu Jõnn ja Ruhnu karu - seilasi me teame IV

IV päev.
Mrl: Hommikune Virtsu oli üllatavalt vaikne. Paljud kaikohad olid tühjad kui me hetkeks pisut kahanenud reisiseltskond peanupud laevast välja pistis. Laevad olid läinud oma teed. Hommikused askeldused pudru ja hambapesuga ning rõõmus ootus - uued kormoranid olid saabumas. Uustulnukad Käbi ja Poiss ja Indrek pardale nopitud, Kristel kallistustega Tallina poole teele saadetud, oli õige hetk võtta taas päevatee ette. Teekond Dirhamisse.
Aimamata aimamatut hakkas Virtsu meist järjest maha jääma. Tuult oli, lainet oli. Vana aga otsustas sel päeval meid proovile panna, sest oma jõudu ning pisukest üleolekut ilmutas ta nii seilamiseks ebasobivas tuules kui vastulaines. Ja kuigi sel päeval hetkeks isegi kaalusime Haapsallu sissesõitu Dirhami asemel, lõppes visa heitlus õnnelikult ikkagi Dirhami sadamas. Seekord oli küll hea saada kindel pind hetkeks jalgealla. Ameerikamägedelik raputav teekond oli kõigile pisut väsitavalt mõjunud. Ei polnud suurt tolku ka sellest, et vahepeal küll mõned kois puhata püüdsid, aga nii kui uneraas silmile langes langes ka Emerald taas suure hooga uue ja uue laine põhja.
Pole aga paremat kosutust väsinud vaimule ja kehale kui korralik kõhutäis. taas läks hoogne köögitoimkond, kes küll sedapuhku pidi ilma Eluk the kokamutita, hakkama saama, rindele lihaküpsetamises. Väike ning vaikne lapike Dirhami sadamaalal sai grillplatsiks, kartulid keedetud ja järjekordne püha õhtusöömaaeg kambüüsis pika laua taga algas. maitses hästi.
Kuna sadamad on seltskondliku kohad, leidis ka siin kinnitust, et igas sadamas võib kohata mõnd... tuttavat. Nii oligi, et Poiss ja Indrek kadusid sadamaöösse ja kas siis vanemad või väsinumad sättisid end mõnuga koidesse. Ikka nii nagu mullu - pead koos ja jalad laiali.