2010 algas lennates

Kuna härra Blaat tegi märkuse (mis täitsa asjakohane), siis püüan parandada siinset ettevõtmist ja ka selle aasta esimestest käikudest väikese ülevaate luua.

Avapauguks vist võib lugeda Naissaare külastust ja seda ikka teatraalsel eesmärgil. Menüüs oli sedapuhku Tätte "Lendajad". Tänu sellele, et Sailing oma laevastikuga kesklinna kolis, oli algus teisiti...ei leidnud suur osa meist sadama väravat. No ega see ju õige pole, kui enne tuleb tervele basseinile tiir ja siis veel natuke "peale teha" kui üldse värava lõhna tundma hakkab. Aga nagu muiste öeldi, et ei takista vallid, ei takista kraav. Värav leitud ja Kaspari abiga saime isegi sinna kaide vahele oma trääniga, kolisime Minnakesele taas pardale. Lisaks omadele lindudele paar muidu toredat ja juba koolitatud sõpra ka kaasas. Meri oli vaikne-vaikne....päike sillerdas ja Maare toodud vein voolas. Kapteniks Kristo, kellega kunagi helges minevikus sai pisut maid jagatud reisijate arvu üle Emeraldil. Aga me ju nii toredad, et esmane porin kadus ka nüüd lupsadi. 

Naissaar tervitas meresõitjaid madala vee ja Moonikaga. See viimane ikka üks imelik nähtus. Ei mahu ja ei saa. Me küll monsterdasime ennast omast meelest viisakalt kai külge ja siis kui enamus juba kastikatesse end sättinud olid, pidid Eluk ja Timps koos viimase ülemuse ja kapteni eestvedamisel Minnakese sootuks teiste poordi ajama, et raudlaev end ära mahutaks. Juba esimese põõsaga olid kohal ka esimesed sääsed. Ja neid oli palju. Kes on käinud, see teab.

Teater. Nargeni rahvas oli rõõmus meid taas nähes, sest nn eraklientidest me vist vähesed rühma-külastajad. No igastahes meid oodati ja tervitati ja kui olime endale saali keskele isteplatsid saanud, natuke nihelenud, hakkas ka etendus. 3 meest ja 1 naine. "Lendajad". Oli kenasid kohti, oli nalja, oli natuke rabe. Parim vist oli Lauri komment tagasiteel, et parim osa teatriskäigust on ikka laevasõit. Aga Timmole vist küll meeldis. No eks oli nii ja naa.

Kuna tuul oli endiselt olematu ja veel olematum kui enne, tuli ka nüüd Minnal mootor popsuma panna. Ja nii me popsutasime, taas kesklinna. Imelik oli tulla kuhugi mujale kui Piritale. Harjumuse asi. 

Kokkuvõttes oli igati meeleolukas merereis vähese teatri ja suure hulga sääskedega. Ei puudunud ka kräsupea, mille Kristi targalt ikka kaasa haaras.

Pildid Leo masinast.