Pole paha! Vol.4

Ehk siis nüüd tõmbame asjad enam ja vähem kokku.
See pidi olma see imleine päev, mil Minna vöör taas Pirita kai külge kinnitub. Nii see ei olnud. Hommik oli endiselt tatine, sombune, tormine. Tuut ja Kadi pidid nuineljaks järgmisel päeval tööl olema ja Minna mitte merele ei tikkunud. Seega oli aeg osadel minna oma teed. Minna jäi kenasti tormivarju ning mina, lisaks eelnimetatutele, sättisime end Helsingi poole. Alguses bussiga ja siis rongiga. Lootuses, et suuremad laevad ikka sõidavad. Ega me kindlalt ju teadnud. Kadi magas arvatavalt rongisõidu maha ning niks-naks Helsingisse jõudnuna võtsime oma väikesed jalad kõhu alt välja ja marssisime sadamasse. Astusime kassasse ja ostsime 3 piletit 30 minuti pärats väljuvale SuperStarile. Lihtne. Kas pole?!
Krusbike oli meile teemoonaks 3 pirni ja 3 siidrit kaasa pakkinud ning need maitsesid hästi. Ülesõit möödus kuidagi nii, et poleks nagu arugi saanud, et torm või asi. Aga tegelt ikka oli. Lihtsalt eelmiste päevade katsumused Minna pardal, olid selle kordades ületanud. Nii said osad meist koju...
osad veetsid päeva kuis keegi. Kes käis välismaal kinos, kes tshillis niisama kirikuvaremeid otsides ja kunstisaale külastades. Igastahes toidulaud oli olnud uhke, nagu pidu katku ajal, vahuveini ja maasikatega.
Siinkohal aga loodan, et mõni Minnaga peegelsiledat vett mööda naasenu paneb kirja viimase päeva mõtted ning mälestused.