Pole paha! Vol.1

Nii just Tiiduke armastas ütelda, ise kuulsaid mehi tsiteerides. Nii võib ka lõpuks kõigest ja kõigist hoolimata selle suvise tripi kohta kosta. Ehk siis 2. augustil umbes 11 paiku hakkasime end Piritalt Minnaga merele sättima, sihiks esmalt Suomenlinna. Ilm oli niinaa ja sadas siinseal. Mida kaugemale meist Pirita jäi, seda rohkem oli ilm naa ja sadas seal, kus meie olime. Miski laine moodi asi kerkis ka ikka ja taas. Ajutiseks kapteniks järgmise hommikuni oli meil keski Laur, kellel kaks pudinat kaasas. Andkem talle andeks, ega ta teadnud, et me kõik lapsi vihkame, mis tegelikult väikese kunstilise liialdusena tähendab seda, et omakeskis olime leppinud, et need tripid on lastevabad. hommikul reipana alustanud seltskond - Krusbi, Lavri, Jörks, Tiit, Timps, Eluk, Tuut, Kadi, Kärts, Külli, Aivo ja Kalev (no ma kah), olid õhtaks pisut väsinud, aga kui Soomemaa saared juba käega katsuda, läks väsimus muudkui väiksemaks.
Suomenlinna sadam oli umbselt täis ja nii ei jäänud meil muud üle kui kinnitada otsad sildi alla "pysäköinti kiellety". Mõeldud, tehtud. Kultuurilembestena, nagu me oleme, panime kohe lossivaremeid ja muud vaatamist väärivat vaatama. Ära vaatasime: kohaliku poe, ranna, kahurid (3 tk), isot-pulmat, lossivaremed, allvelaeva jne. Sadamakohvikust saime ka mõne päris hea kohvi ja ühe natuke vähem hea. Esimese päeva väsimus hakkas tasapisi maad võtma ja oli vaja välja mõelda, et kes kellega kus ja kuidas magab. Olid ju lisaks kaks pisikest inimest, kellega esmalt me polnud arvestanud ja kuna vihmane olek eriti ei tundunud mööduvat, oli pisut peata olekut. Tiiduke aga taris oma telgi otsustavalt rööbaste vahele, mis kail olid ja Timps-Eluk-Kadi püstitasid oma villa sinna kõrvale. Et no las tibutab. Tuule eest varjuks tõmmatud puri sai aga meile Tuudiga telgiks laevatekil. Ülejäänud paigutusid Minna põue. Hommikune rivistus näitas seda, et kõikse kuivem oli olnud magamisase meil Tuuduga - kõik küljealused kuivad ja hea värske õhk pealekauba! Telknikel oli nii-naa, mõni kuivem ja mõni märjem koht ning Minnas pesitsejad võitlesid läbi tilkuvate akende ja tont teab millega, küljealused või varbad märjad. Asus siis Eluk the kokamutt usinalt hommikust rooga pakkuma, kui Ain meiega ühines ja kapteni ameti enda kaela sai. Rõõm täitis meeled ja polnud enam miskit takistust uuele päevale vastu seilamiseks.