Pole paha! Vol.2

Teine päev, mis oli alanud Aini saabumisega ja otste andmisega Suomenlinna kai äärest, jätkus tumemusta pilve eest põgenemisega. Ei saanud kohe arugi, et kas ilm läheb hullemaks või paremaks. Seda viimast ei juhtunud kah. Samas saarte vahel sõita nagu polnudki miskit hullu, kui otse silmaauku puhuv tuul välja arvata. Sihiks sai siis Gölisnas. Tundmatu maa meile kõigile. Eluk tehe kokamutt askeldas aga kambüüsis ja lõbustas kaptenit - selline andeks tütarlaps. Tiit üritas eelmisest ööst märga telki ja magamiskotti kuivatada Kärtsu abiga. Viimane küll kasutas magamiskotti hoopis mõnusaks lebotamiseks. Krusbi-Lavri-Jörgen tegelesid Soomemaa võlude nautlemisega ning Kadi teadaolevalt magas. Ega saagi öelda, et keegi tegevuseta oleks olnud, igal ühel ikka vastavalt võimetele.
Saarte vahel jäi laine järjest vaiksemaks ja väiksemaks ning õhtu hakul olime juba pisikeses jahisadamas, kus oli tunne, et see üks ütlemata avastamata paik on. Kai ääres seisis küll loetud arv kohalikke jahte ja paate, aga vaikus ja rahu
olid ümberringi. Seda segasid vaid roosad, pisut eemlat vette sulpsavad, soome näkid. Noh saunalised. Tegime sadama-vanaga, Timpsi kui saunanduse ja muidu oluliste asjade pj-ga, tutvust ja sättisime Minna kai otsa kinni. Rohkem sinna enam laevu poleks mahtunud. Meie käsutuses koos kaaskailistega oli saun ja grillimaja ja maailma ühe ilusaima vaatega kemmerg. Siis oli paras aeg sauna-söögiga tegelema hakata ja saunjamad muudkui saunatasid ning harrastasid erinevaid ujumisstiile. Lavri sai pisut väevõimuga appi grillima kutsutud ja ka Väike-Maarja rahvas sauna kupatatud. Nemad kui ontlikud, muidu ootasid oma järge. Ega ammu polnud nii häid vorste ja salatit saanud, kui siis seal sauna ees istudes.
Koos ööhämarusega tahtis saare-vana uksed kinni keerata ning kobisime armsa Minna sisse peitu. Märkigem siin sedagi, et endiselt sadas. Vahelduva eduga.