Suur merereis anno 2009 vol1

Kui tavaliselt algavad meresõidud mõnest sadamast, siis sel aastal algas meie igasuvine merereis hoopis lennujaamast. Uus oli selle aasta reisu juures veel seegi, et nii uue laevaga polnud me varem oma sõite teinud. Jahta "Runbjarn" sai valmis alles selle aasta alguses. Kiituseks võin öelda, et tegemist on väga mõnusa ja avara purjekaga, kus (äraproovitult) mahub tantsugi lööma.

Proloog ehk kas hapukurgi ja keedetud munadega pääseb lennukile.
6. august 2009

Lennujaamas kogunesime me tõesti. Mitte, et me kaugetele meredele oleks sõitma minemas. Hoopis nii oli mugavam ja kiirem Kuressaarde jõuda. Lennukile pääsemisel pole vahet, kas sõidad üle suurema või väiksema lombi. Turvareeglid on kõigile ühesugused. Seepärast küsis Elo igaks juhuks, et kas hapukurgi ja keedetud munadega ikka pääseb lennukile. Vastus oli kõhklev, kuid katse-eksituse meetod näitas, et saab küll. Lennureis võttis Tallinnast Kuressarde aega 35 minutit. Ilm oli suurepärane ja meeleolu ülev.
Kella poole kümne paiku astusid meie jalad Runbjarni lehisest tekile. Jäänud oli veel korraldada reisu esimese etapi karastavate jookidega varustamise aktsioon. Aastakümnete tagant tuttav olukord leidis aset 3 minutit enne kümmet kohaliku kaupluse ukse juures. Nimelt avati see kauplus kell 10, näljased-janused olid aga targu varem platsis. Saabusid ka Margus ja Vallo, kes olid õnneks või õnnetuseks nimetatud kuupäeval (küll aastaid tagasi) siinsel planeedil ilmavalust näinud.
Varustatult tagasi laeva jõudes heiskasime pidulikult kängi lipu ja andsime Kuressaare jahisadama otsad valla. Sõit algas. Meid saatsid sel ilusal väljasõidul arvukad optimistid. Pean silmas siin noorpurjetajaid, kel suured sõidud kõik veel ees. Ilm oli ilus. Võibolla liigagi. Vesi oli sile ja tuult jagus vaid neile noortele sportlastele kel kerged paadid. Meie pidime lootma sel hetkel vaid diisli jõule.
Et meie reisu esimesel etapil Kuressaarest Haapsallu osalesid ka mõned „külalisesinejad“ – näiteks eelpoolmainitud sünnipäevalapsed, siis ei saanud üle ega ümber meeskonna ühte sulatamise tegevustest. Sünnipäevalised said laulu ja tortide osaliseks, lendasid šampanjakorgid, kormoranid ja kajakad.
Runbjarni kapten Veljo oli kusagilt sutsulesta hankinud (noh, nagu eestlastel ikka kombeks - peab ikka hankima ja muretsema igasugu kraami) ja jagas seda lahkel moel meiega. Ausaltöeldes maitses hästi! Et ilm näitas stabiilsuse märke ja tuuleõhk püsis Saaremaa põhjakaldal pea liikumatuna, võttis võimust lõunamaine manjana meeleolu. Meresõitjad koorisid eneselt järjest riidehilpe vähemaks. Tekile toodud viiul ja karmoška lasid kuuldavale helisid, mis kostsid arvatavasti vähemalt Abrukani. Ainus probleem oli see, et purjetada ei saanud.
Niiviisi 6 sõlmega liikudes jõudis Runbjarn Muhu rannikule, eemalt paistsid juba Virtsu tuulikud. Ja Suures väinas puhus tuul. Ainult et põhjast ja seega meile üldsegi mitte sobivast suunast. Vahepeal üleskerkinud ujumisteema sai Hobulaiu juures reaalse lahenduse. Laev jäi seisma ja julgemad kargasid üle parda päeva jooksul päikese käes küpsenud ihu värskendama. Rõõmu kui palju!
Ja juba paistiski Haapsalu oma lossivaremete ja kirikutornidega. Veskiviigi sadamas saime veel valges otsad kai külge ja jalaga jälle maad puudutada. Päevane mittemidagitegemine oli reisumeestel kõhud tühjaks teinud, mistõttu säädsime oma sammud Veskiviigi trahterisse keha kinnitama. See aga võttis seni väge ja entusiasmi täis merekarudelt viimse jõuraasu. Seltskonna üks nooremaid, Kadri küll keelitas noori madruseid veel laulma ja spatseerima, kuid laulujoru ja jutulõng katkes üsna pea väsinud karude suul ja nii kaikus üsna pea Runbjarni kohal vaid väsinud meeskonna vaikne urin.