Suur merereis anno 2009 vol 2

Esimene etapp. Haapsalu – Lehtma
Uus päev leidis reisiseltskonna laevas magamast, kes tekil, kes kois. Varahommikune päike oli aga kuum. See ajas tekil magajatelt kiiresti une silmast ja sundis magamiskotist välja pugema. Et eelmisel õhtul oli külavahel jalutamine osalejate puudumisel programmist välja jäänud ja linnast saabuvat provianti polnud veel Haapsallu jõudnud, siis otsustati minna uudistama jahta väiksemat õde, jaala Vikanit. Vikan seisis üsna kurval moel Rannarootsi muuseumi juures asuva kai küljes. Et hommikukohvi oli veel joomata ja Veskiviigi trahteri uksel ilutsev silt teatas, et avamine toimub alles kl 11, siis seadsime sammud Promenaadi hotelli juurde. Hotellis peaks ju kohvi ikka pakutama. Selgus aga, et nii lihtne see polegi. Hotellis oli hommikusöögi aeg ja letist meile kohvi ei tahetud müüa. Soovitati kogu hommikusöögi pakett osta. Me ei tahtnud. Tagasi sadamasse jõudes selgus aga et trahter on siiski avatud. Pika venitamise peale lubati isegi kohvi anda. Masina ja operaatori mitte väga sujuva koostöö tulemusena said kannatlikumad oma kohvi kätte ja nüüd võis hakata ootama linnast saabuvat provianti ja puuduvaid reisulisi.
Kella 10 paiku saabusidki Lauri, Anz, Karin, Kädi, Heikki ja Kadi. Kaasas koormate viisi süüa-juua.
Kella 11 paiku saime otsad lahti anda ja uus päev merel võis alata. Vaatamata keelitustele ja meelitustele jäi Kadri meile sadamasillale järele lehvitama. Eks oli kahju tal lahkuda ja meil tal lahkuda lasta.
Tuult nagu oli ja nagu polnud ka. Igatahes püsis lootus, et Voosi kurgust välja saades saame purjed üles tõmmata. Ilm näitas küll oma seda palet, mida enamik puhkajaid Eestimaal ootab ja loodab: pilvitu taevas, 23 kraadi sooja ja mahe tuul.
Jälle võti pillid välja ja laulujoru üles. Ees ootas pikk päev mööda Hiiumaa põhjarannikut. Vormsi põhjapoolusest möödumise järel otsustasimegi Runbjarni kõige ilusamal moel eksponeerida ja tema valged purjed lahti tõmmata. Tuul, mida küll eriti polnud, mängis meiega vingerpussi ja ei lasknud meid valitud kursil purjetada. Aga see-eest oli vaatepilot ikka väga ilus. Andsime mootoriga pisut käiku juurde, et mitte Hiiu kurikuulsate madalike peale sõita. Ja varsti, kui päike oli suurema osa oma päevasest normist läbinud, paistsid Kärdla ja Lehtma ilma kiikritagi.
Lehtma sadam oli suhteliselt tühi ja vaikne. Mõned kalalaevad, kolm soome matkapurjetajat ja mõned väiksemad mootorpaadid. Sadamakapten oli lahke ja abivalmis mees. Näitas kus teetolmu saab maha pesta ja kus vett lasta. Sadamas, teiselpool luiteid asus aga ilus liivarand, kuhu reisuseltskond üheskoos suundus. Merevesi oli ootamatult soe ja värskendav.
Tagasi laevale jõudes selgus, et selle reisi populaarseim jook on olnud punase sildiga koolajook, mille varud olid lootusetult otsa lõppenud. Sooja ilmaga aga puhast rummi juua ei olnud väga ahvatlev väljavaade. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – Tiidu tuttavad villavabrikandid olid just Lehtmast möödumas ja tõid meile vajalikku joogipikendust. Samal ajal askeldasid usinad tütarlapsed kambüüsis ja üllatasid meid üsna pea mõnusa õhtusöögiga. Täiskuu taevasse tõus andis selgelt märku, et esimene päev on omadega õhtusse jõudnud. Pikast teest väsinud pugesid magama. Vähema unega merekarudel jagus aga juttu veel pikaks ajaks. Rummi ka.