IV osa. Selleks, et teada saada, kui hea on koju tulla, peab sealt ära käima. Hülged ja gurmee.

Hommik Roomassaares algab taaskord sunnitult kiirelt. Iga päeva algusega jääb hommikuse sahmerdamise aeg lühemaks. Uni nõuab oma. Taaskord ei saa me ka venitada, sest oleme Olivia pardas, kes omakorda on lätlaste pardas kes omakorda on Diweissi pardas. Hommikusöök möödub taas möödaminnes. Õnneks on Merle abis. Ta jääb Saaremaale ooperit kuulama ja seega temal aega on. Teeb kohvi ja putru. Ja siis tuleb värske Krista. Entusiasm, mida ta kaasa kannab, annab rammu. Võtame taas Olivia sappa, et nad suurele veele vedada. Õnneks (?) tundub vaikne, ei pea kohe kaklema hakkama, kannatab pooleli jäänud kohvi rüübata ja starti tiksuda.

Ühtäkki selgub, et oleme tiksumisega liiga ametisse jäänud ja start on kohe, ei juba, alanud. Saime siiski üsna grupis sees starditud, aga vajume oma kursiga väga ära. Spinni vall käib raskelt - miskid otsad on mastis sõlmes vist. Tähelepanu hajub ja sealt see kursilt kaldumine. Niisiis sõidame uhkelt ja allatuules kogu fliidi keskele, tekitades piisavalt segadust. Aga me olime ju vähemalt reeglite mõttes teeõigusega. Nüüd vaja spinn alla saada. Mis raskelt üles läks, ei taha ka kergelt alla tulla. Vöör on taas madala vee suunas. Selg saab märjaks, närvidest ja pingutusest. Vesi õnneks ei lenda. Saame siiski purje alla ja vööri õigesse suunda. Maandume grupi keskel. Käiku justkui on – 5,9 – 6,5 sõlme. Aga ikkagi jookseb see seltskond eest ära. Nii me siis jälle oma vanade semudega – Diana, Vassilissa, Tupsu - ulbime.

Ja vesi ei hakka niipea lendama. Vastupidi, jääb hoopis veel vaiksemaks. Ühel hetkel oleme täpselt dilemma ees – kas sõita Allirahust põhja või lõuna poolt. Osa seltskonda läheb siit, teine sealt. Käiku jääb üha vähemaks, seega peab otsustama kiirelt, enne kui proua keeldub üldse kusagile pööramast.

Kohal. See tähendab, et tuulevaikus on kohal. Läksime lõuna poolt. Olivia ja Tupsu ka. Miskit pole teha, tundub, et on sunnitud lõuna. Pole ju päevasel ajal veel saanudki toitumisega selle kõige õigemas tähenduses tegeleda. Aga tundub, et oleme sattunud oma piknikuga kellegi koju. Mitte et nad pahandaks, aga uudishimulikult vahivad küll. Ja meie neid. Hülgeid noh! See on üsna uskumatu kogemus neid niimoodi suurel hulgal, keset metsikut loodust näha ja vaadata. Mitmel korral käib mõte neid pildistada, aga selleks tundub olemasolev tehnika liig vilets, et emotsioon talletatud saaks. Las jääb mälupildiks.

Lõunaks valmib pasta Napolitana (nimetus pärineb vastava nimega purgilt). Valmistamise juures on neli tarka, kel kõigil on kokkamise osas miskit tarka öelda. Kas pastakeeduvette peaks lisama õli, kui palju küüslauku, kui palju sibulat… õnneks kismaks ei lähe. Hoopis hea roog saab ja kõht täis. See annab jõudu tiksuda. Proovime püüda seda, mis puhub, kord ühelt ja siis teiselt poolt. Paistab, et need, kes läksid põhja poolt Allirahu, on saanud siiski parema käigu. Kuni ühel hetkel hakkab meilgi puhuma. Tuleb seljatagant. Seega kangutame spinni taas üles. Vall käib ikka raskelt, kuigi üritasime otsi ümber paigutada. Aga üles ta läheb ja kiirust koguneb. Otstega pusides kaotame muidugi aega. (Hiljem träkkerite ülevaatamisel saab selgeks, et liigume grupiga pea samas tempos, aga lihtsalt tagapool.) Kiirus kosub ja sooti on üha raskem hoida. Tuul võtab hoogu ja tekib lainegi. Muidu on täitsa tore, aga füüsis hakkab järgi andma. Ja Pärnu on veel kohutavalt kaugel. Väsimus, mis enne eufooria poolt sai sahtlisse lükatud, ronib jälle kallale. Kaasvõitlejad on kaugel, tunne on üsna räbal – jälle viimane.

Vuhiseme järgmise märgi suunas, mis asub kusagil Manija ja Sorgu vahel. Aleksander oli vist tema nimi. Et oleme kursilt liiga palju lõunasse vajunud, ei lähe me spinniga otse märki vaid peame sõitma põhja poole. Pisut külgtuulde pöörates selgub, et puhub juba korralikult, seepärast siis soot nii raskelt käis. Halssi ma sellise tuulega teha ei julge, saaks tervelt spinni maha. Pisut rahmeldamist ja vandumist ja maha ta tuli. See tähendab, et vette. Aga on vähemalt terve ja meie püsti.

Edasi sõidame groodi ja genuga. Puhub piisavalt ja käiku on. Küll mitte nii palju kui konkurentidel. Selleks hetkeks kimavad esimesed 6,5 – 7 sõlmega spinni all Pärnusse. Meie 5 – 6-ga vaatame kauneid vaateid. Räägime elust ja naudime purjetamist selle kõige paremas mõttes. Martin annab jätkuvalt lootust, et sel ööl saame sooja dušši ja katuse alla magada.

Ühtäkki näeme Manija poolt lähenemas veel üht purje. Balbiino kirjadega vist. Hiljem selgub, et see on Eneli. Et nad on moodsad ja sportlikud, lähevad nad meist mööda. Jääme pimedusega omapäi. Träkki vaadates selgub, et suurem osa on juba sadamas. Me näeme ka Pärnut, aga katsuda ei saa. Träkk räägib ka veel seda, et meist paremal peaks meiega samal joonel olema Vassilissa ja vasakul Helmsman. See lisab elule vürtsi, on jäänud väike võistlusmoment ka sellesse öösse. Neid pimedusest otsides läheb ka aeg kiiremini. Tuul vaibub pisut. Võimalik, et lihtsalt tundub ja vasakul olev maa võttis laine vähemaks.

Nüüd hoiame kurssi otse jõesuudmesse ja tundub, et oleme selle nurge alt vaadates Vassilissast paremal positsioonil. Arvatavasti oleme aga juhendit halvasti lugenud. Igatahes selgub äkki, et finišikaater seisab hoopis Pärnu ranna pool. Muudame kurssi, möödume kaatrist, sealt karjutakse midagi, sõidame lähemale. Vasilissa sõidab meie eest läbi, aga keerab ka tagasi. Niiviisi tiirutades saime aru, et möödusime kaatrist valelt poolt ja peame finiši siiski korrektselt vormistama. Uh, selle tralliga on uni mõneks ajaks pühitud. Kell on 2:30 kui otsad Diana poordi kinni saame. Nii hilja enam suppi ei saa. Võtme suutäie rummi. Dušš ja voodi ootavad.