Soome, me Soome (2011)

et mitte tekitada illusiooni, nagu olnuks esimene päev ainult päikest täis, olgu märgitud seik, et kuskil keset merd ja ookeani käis krõps. seda me keegi ei kuulnud, aga tulemuseks oli see, et Emily rooliratas keeldus ühel hetkel koostööst. ja mida sina tüürid kui tüüri ei ole... kapteni sajatuste saatel kiskus vana mehhaanik Tiit ennast maika väele ja sukeldus kuhugi ahtri alla. nina õline teatas, et nüüd nii on, et kruvid läinud ja mutreid pole (no päris nii lihtne küll polnud, aga mõte jääb samaks) - seega olime roolitud. millal see aga taksitanud merematka kui pinn olemas! eks Emily masti jahi pinniga juhtimine aga oli jõu-number omaette. mis küll pikapeale omaseks ja sujuvaks muutus.

kas nüüd sellest, või mere üüratust avarusest heitunud väike Ann otsustas, et talle aitab ja hommiku saabudes Elisaari kohale oli vaja leida talle peatus. nii sai uus päev alguse logistikaga, kus me väikese Anni kuhugi (ei tea täpselt kuhu) jumalast hüljatud kaile jätsime.... hilisemad asjalood küll selgitasid, et ta sinna ei jäänud vaid ema abiga rõõmsasti maad mööda kindlama jalgealusega ka lõpuks koju jõudis.

meie suund koos üllatavalt kena ilma ja Jussikesega oli Jussarö - pärl meie meredes. väike eine ja siis oli vaja minna seda saart uurima. avastama. stardipaigaks laste mänguväljak koos telefoniga, suundusime ringreisile. üle kivide ja kändude, heinamaa ja kaljude. võtsime ikka ka saare kõrgemaid punkte ja torne. jäädvustasime oma käigu kivirannale. kui on ikka kivist maad, siis see on Jussarö. ilmataat oli selleks ajaks enda ja meiega rahu sõlminud ning paremat päeva maailma avastamiseks olnuks raske soovida. vahepeal läksid küll rajad mitmeks, aga saare eelis on see, et see on "ümmargune" ning kõik teed viivad lõpuks sadamasse. telk-inimesed püüdsid kivide ja kiviklibu vahele endale öömajasid püstitada, kultuurihuvilised said kohalikus sadamakontoris-kinos vaadata õhtust seanssi linateosest, mis kajastas Jussarö ajalugu. kõik eluks ja õhtusöögiks vajalik valmis mõeldud, oli aeg saunale. osadele oli see esmane, teistele teisane kogemus - kus saunalava ruum samasuur kui mõne Eesti maakooli aula. sealhulgas ikka lava ka.päevane päike ja merevesi maha uhatud, oli aeg öösöömaks. kivine lõkkeplats koos maailma ilusaima ja rahulikuima vaatega merele, lõppevale päevale. miskit enamt olnuks patt soovida. seltskonnast rääkimata.