Märjaks ei saa keegi!

See oli üks põhilisi argumente, kui kari sulelisi pisut kõhkles Maare ja Leo pakutud kajakkimise ettepanekuga. Aga kuna Anz teadis muudkui takka kiita, et on äge ja täitsa turvaline, olid ka aremad (või ettevaatlikumad) pehmeks räägitud ning kuupäev sai paika.

Pisut vinesel marusoojal päeval siis kohtusime linnahalli halli müüri ääres, seal pool kus vesi, et teha läbi pisuke instruktaaž kajakkimises ning minna merele. Paarikaupa. Osad auväärsete tüürimeestena, paariline siis toore jõuga mõlamas. Üle ootuste algas kõik kenasti. Kajakkidesse saime suisa sisse nii, et võiks öelda - kuivalt. Vestid ja põlled uhkelt meid hoidmas kukkusime kimama Lennusadamaa poole ja.... siis hakkas ilm psiut pilvitama, siis natuke tibama ja lõpuks kallas kuis ämbrist. Ei olnud vahet veel, maal ega taeval. 

Aga oli soe ja naljakas. Kuigi Leo antud pühalik lubadus ei pidanud vett (vist võib siinkohal nii öelda). Igastahes sadas lõpuks sellise pahinaga, et härrased grupijuhid pidasid paremaks ots ringi keerata ja tagasi alguspaika kütta. Nii me siis uljalt süstisime Merepäevade purjekate ja suuremate aluste vahelt suisa sporti tehes. 

Et aga aluspesuni märjad kodanikud edasi rõõmsad oleks ja vimma ei kannaks, ajasid Leo ja Maare sauna kuumaks ning õhtu võis jätkuda! Äge oli ikka ka.

Leo tegi klõpus ka.