Soome, me Soome (2011)

tähelepanelikud lugejad (tavaliselt on selleks Tiit), teavad et lubadustest on aega kulunud. aga nagu muistsed esivanemad ütlesid - parem hilja kui...
2011 suvise tripi väikene meenutus nüüd alaku. märksõnaks oli ja jäi Jussike. ehk ühel kenal päeval kogunesime sadamas, et tuttavaks saada uue kapteniga ja tema junkruga. kapten oli aus. koolitaja igas mõttes ja eks ta alguses püüdis ka meid koolitada ja koolutada. et teeme nüüd meeskonnad ja jagame tegevused jne. meie silmis vist polnud liigset entukat - no iga loll (loe: iga üks) teadis isegi, kellele mida meeldib teha ja kellele mitte. no milleks pingutada! nii siis võtsime suuna üle lahe. ilm oli mõõdukas, tuul muudkui puhus ja tõukas paati. sellel korral, juba kail, kohtusime uustulnukatega ehk siis olid julguse meiega koos tulla võtnud Anto(novka), väike Ann, Kristi, Krista. teised ehk meie olime varemastelt hetkedelt kõik kunagi koos meresid kündnud. seda nii Küppar, Heikki, rääkimata Anzust, kellel rääkida ei lubatud. no ja siis ikka Karin ja Maare ja Heiti ehk Leo ja Tiit ja Teet. mina ka. ja Jussike ehk üks ägedamaid noori inimesi, keda kohanud. küll ütlemata suur kartulikrõpsude sõber.

üaraku pisut äkiliseks osutus Vana uutele tüdrukutele, kes kippusid üle elama vaimset ja füüsilist merehaigust. tont seda teab - kumb hullem. maa ehk Soomemaa aga ei lasknud ennast õnneks liiga kaua oodata. ja meie kõigi suureks rõõmuks oli esimeseks sadamaks Elisaari.
ilus oli ja sai valmis keeratud suurem hulk salatit ning liha ootele. et keegi ikka küpsetaks. saada aga linnainimesed merele ja näe väsivad enne kukke. ehk siis minu väike mälu siinkohal tõmbas unemaale.... no ammu polnud nii hästi maganud! vaikus ja rahu. julgemad ja uljamad olla ikka kauem vastu pidanud, aga eks unekord saabus ka neile. Jussike karta on, et oli viimane.