Merepäevad Kotkas (3 ehk Kuri karjas)

Nagu sai mainitud, olid juba õhtul me kaptenid ähmis ees ootava päeva suhtes. Ühtegi liiga kindlat ja liiga adekvaatset ennustust nagu ka polnud, mida siis lõpuks võtta või jätta. Oli variant võtta suund piki rannikut veel Helsingi poole ja jätta lahe ületamine viimasele päevale. Oli variant diagonaalis hakata Pranglit püüdma, viimane sai valitud.
Et ikka oleks nagu reis, pidime aga enne külastama kohalikku suveniiripoodi, mille juures sai teele läkitatud ka psotkaart kodusele sõbrale Pille-Maile ja siis suundusime otse muuseumi. Kuna muuseumi-härra suur Eesti ja eestlaste sõber, osutus sissepääs sinna meile tasuta aktsiooniks. No jummer, kui kena! Igastahes oli äge koht, ägedalt palju nodi. Ja ka kingitus kaptenile anti kaasa! Nii muhedat vastuvõttu polnud me seni kuskil oma retkedel saanud. Kummardused siinkohal veel kaunissaari muuseumile!
Ja siis hakkasime sättima. Tundus selline täitsa keskmine ilm, ei miskit ilusat, aga ei miskit ka hullu. Et aeg kiiremini lendaks, sest pikkadel otstel seda ju ikka soovitakse, koukisime välja ka Eesti mängu, mis truult ikka ja alati kaasas. Päris hea mitu tiiru saime küsitud-vastatud, siis hakkas aga laine natuke sisse lööma ja mäng märguma. Toppisime kotti. Enne seda juba, ehk enne kui päris otsad andsime isegi, sai Kadi imeline merel-ei-tohi-paha-olla-rohi suurel osal sisse võetud. Maris arvas, et temaga ei juhtu miskit, ei juhtunud ka. Tagasi aga mängu lõpu aega - päike veel näitas oma helgemat külge ja suht mõnna oli ennast magamiskotis kuivemasse pardasse keerata, et väikene uinak teha, väike loksumine aitas ainult kaasa. Vaikseks hakkas kiskuma. Ja varsti ka märjaks. Tundus targem magamiskotid alla kajutisse toimetada. Joped selga. Päike veel paistis.
Tont seda teab, kus me olime, aga rahvas hakkas jagunema kahte "pesasse" - kaptenite kajuti taha ahtri serva ja kaptenite kajuti ette nö pikale pingile. Lauri ikka käis vahepeal uudiseid vahendamas, et kuidas teise kandi rahval läheb. Heikki ehk Heike tõi uudiseid ahtrist, aga ei osanud paraku miskit kosta Lähis-Ida kohta. Lained kerkisid. Timmo oli võtnud sisse trollisõidu poosi ja Elo tema kõrval seljaga sõidu suunas. Nende nägudelt peegeldusid need, kes istusid näoga ikka vööri poole ja nägid aina kerkivaid laineid. Miskil hetkel ei olnud enam vahva, ei olnud enam mõnus. Kaptenitelt saime veel natuke karmimat merevarustust laenuks ehk kummiülikonnad, mis küll XXXL suuruses, aga hoidsid mõned kohad kuivad. Aja möödudes, ja sellistel puhkudel on ajal inetu komme aeglaselt mööduda, hakkas väsimus vaevama ka kõige vapramaid. Seinana kerkivad lained ei olnud enam liiga huvitavad ja Prangli tundus kuratlikult kaugel. Tegelikult olime me vaprad ja tublid. Nii tublid, et isegi päästevestid sai kõigile selga kamandatud. Merd tuleb respekteerida ja kui meri tahab möllata, siis sinna ei saa miskit parata.
Nagu hiljem selgus polnud meie truu laev veel sellist lainet enne sõitnud. Samas eks oli see hea ju imerohu katseteks. Mis tuleb välja, et toimis - katse toimis ja rohi ka. Oh imet! Kui kodumaa tuled juba silmappril ja väss suur, otsustas Maris, kes oli otsustanud, et tal ei hakka paha (ja ei hakanud ka), minna ette vööri alla pikutama. No läks. Kadi läks järgi. Olla olnud sela täitsa huvitav, et mitte öelda õõvastav. Raks ja raks tegi Karu, aga alla ei andnud. Kambüüsis oli kaos. Hoolimata sidumistest ja sättimistest, oli külmik pahupidi ja kõik, mis sai kohta vahetada, oli ka kohta vahetanud. Minu roheline sokk jäädavalt.
Prangli tuled lähenesid, laine vaibus, kõik pisitasa. Kõhud olid tühjad ning soe supp tõotas kujuneda päeva ja õhtu naelaks. Aga viimaskes kujunes hoopis kohalik tantsuõhtu või nagu öeldi Prangli Pralle. Oi jummer! Isegi karastunumad kõrvad said kriipida, aga supp sai kuum ja maitses hästi, hoolimata suht veidrast söömakorraldusest kail käpuli. Sest see oli lihtsalt kuiv, erinevalt laevatekist. Telknikud krabasid oma majad selga ja läksid krunte otsima, Anzu lambike teed valgustamas selles pilkases pimeduses. Oli see nüüd pikk päev, suur väsimus või õnnetunne lõppenud lahe ületamisest - igastahes isegi ansambli Nael (mis nüüdseks Lauri lemmik bänd) kõvad kõlad ei suutnud segada magama jäämist.