Merepäevad Kotkas (2 ehk ilus päev)

Kuna siht oli silme ees ja mitte väga kaugel, oli juba päeva algus imeline. Mõõdukalt varajane ärkamine, kohvi, pudru ja plahvatanud jogurtitega. See viimane oli küll vaidlust tekitav, et kas jogurtid tõmbusid kummi tänu lähedal asuvale tuumajaamale, öisele äikesele, pillutanud tormile või kuumale ilmale. Eks see jääbki lõpuni suureks saladauseks. Julgemad sõid ja kiitsid ja elavad täanaseni!
Ttuletasime enestele meelde, et mis oli kogu 2010 aasta tripi eesmärk, pesime näod ja pead puhtaks ja võtsime suuna Kotka poole, et ikka teisi näha ja ka ennast näidata. Sel päeval oli ilm meile sõbraks ning Vana armuline. Suuremate vaheseikadeta jõudsime Kotka alla ja hakkasime siis uurima, et kus kandis need lubatud päevad on. Läks kenasti, leidsime üles ja leidsime ka sõbralikud lootsi-poisid, kes sadamakaptenilt meile loa said otse melu keskele, kai äärde "parkimiseks". Kuumus oli võimas. Ainsa suurema progarmmina oli plaan ette võtta Soome sõjalaeva külastus, mille tüürimees Kristi-Lauri tuttav ja sai see
kokkulepitud. Väga uhke oli, rauast laev ja raudsed mehed. Kaptenisild, kus nii palju nuppe, et silme eest läks kirjuks. Sai siis veel lisaks turul tiirutatud ja jäätist söödud. Kindlal maal meremuuseumis pissilgi käidud ja enne kui Kotkaga hüvastijätt ees oli, tormlesid Väike-Maarja omad veel Kadi juhendusel apteeki.
See oli väga oluline käik meie kõigi jaoks. Nimelt teadis lugupeetud loomaarst, et liskas süstile võib leida kohalikust apteegist imerohtu merehaiguse vastu. Koos lagritsaga tulid poodlejad tagasi imelise karbikesega, peal kiri Postafen. Tegelikult saime küll imest teada alles hiljem, sellest siis ka siin hiljem.
Uueks ööbimispaigaks ja sihiks oli õhtu eel Kaunissaari. Nimi lubas ikka ja taas ilusat ja ka oli. Kuigi taas kimbutas Karu kitsikus kai ääres ehk siis erinevalt teistest jahtidest sadamas, saime end monsterdada kalurite kai külge. Tervitamas eestlased, kes ka merepäevil käinud või sinna minemas. Suur oli muidugi soov saada sauna - aga no ei saanud. "Kaikki varattu!", teatas restoranist preili kui seda küsisime. Nimelt restoran ja saun seal maal ühe katuse all. Mis teha. Kaunissaari sadam võõrustas meid spartalike pesemistingimustega ja väga öko-kempsuga, et siis oleks ikka erinevaid kogemusi. Süüa saime ikka hästi - sellel korral oli Käbi nagu peamine puhvetipidaja. Reipamad tegid enne söömat veel tiiru saarel, et ujumist katsuda, aga tühi kõht ajas meid taas kokku.
Õhus oli juba tunda väikest ärevust - ilm ei tõotanud head. Ei homseks ega ülehomseks. Aga ega öösel pole mõtet muretseda. Vist.