Selleks, et teada saada, kui hea on koju tulla, peab sealt ära käima.

Ma pole hingelt spordimees. Vastupidi, pigem meeldib mulle vaadata aja kulgu ja muutumist erinevates taustsüsteemides. Samas pole ma ka diivanil lesija. Üsna ruttu hakkab igav. Uued olukorrad ja kogemused on need, millest pean. See aitab paljusid asju hiljem mõista.

Ühel hetkel, erinevate mõjutajate koostöös, tuli pähe mõte osaleda Lustiga Muhu Väina regatil. Maratonregatt, nagu seda mitmel korral nimetatud. Kõlab nagu võistlus, sport seega. Tahtsime minna juba eelmisel aastal, aga siis Vana ei lasknud. Kahel korral lõhkusime masti, viimati nädal enne regatti. Ju siis polnud vaja. Need sündmused aga omakorda kannustasid seda tralli ikkagi ette võtma.
Oma esimese võidusõidu tegime 3 aastat tagasi. Natuke on kogemust kogunenud. Mõnel korral olen etapiti ka Väina regatil „tekikotiks“ käinud. Selle pagasiga tundus, et mis see siis ära ole.

Pühapäev, 19. juuli on ilus suvepäev, päevapoole lubab küll kõvasti puhuma hakata, aga entusiasm on suur. „Lust“ on enam-vähem klaar, vajalik söögi-joogikraam ära paigutatud. Meiepoolest võib pihta hakata.

Oleme Lennusadamas Albini ja Mary Lou vahel. Et Mary Lou saaks merele minna, peame meie eest läinud olema. Uurin ääri-veeri Renelt, et kas lähevad genu või fokaga? Ise valisin foka. Laht on jäneseid täis ja tundub, et tuul alles võtab hoogu. Tundub, et lühikese-püksi purjetamist ei tule. Ikel oli küll selline plaan, aga üsna varsti saab selgeks, et elame ikkagi parasvöötmes.

Stardikaater on ennast sättinud lahel Merivälja poolsesse külge. Raja paikasaamisega läheb aega. Suurema tuulega on kõige tobedam stardi ootamine. Sagimist on palju, pidevalt peab valvel olema, kel parasjagu õigus ja ega keegi purje taha pugenud ole. Samas laine loobib ja füüsis kulub.
Meil suurema tuulega sõitmises väga kogemust pole. Tänu sellele ka kahtlusi ja kõhklusi rohkem. Paar sõitu sel aastal on ikka olnud sellised, et sai proovida, kuidas masti trimm pädeb. Selliste ilmadega tiksub kuklas teadmine, et mast võib järgi anda. Panen tähele, et paljud on groodi ära rehvinud. Ka Gamajon, kes on mu hinnangul üsna hulljulge nähtus. Ma isegi ei mõelnud sellele. Hiljem mõtlen, korduvalt.
Esimene etapp läks puhtalt entusiasmi pealt. Tallinna laht on kodune ja isegi kui mühab, tundub kõik siinsamas.. Ühel hetkel hakkas rool jälle loksuma, 5 mm polt andis järele. Mis seal ikka, eks seni oleme selle loksuga sõitnud, saab siis nii ka edasi. Teine kaotus tuli Mariellega kohtudes. Kahjuks oli neil teeõigus ja ma pidin vallama. Aga kontrasoot oli kõvasti peal ja kellelgi polnud meeles seda lahti lasta. Looduse vastu ei saa ja niimoodi lahkus kontrasoodi kinnitus poomi küljest. See tegi groodi trimmimise keeruliseks. Et jõudu purjest välja suunata oli ta niikuinii laperdamise äärel. Soot oli märg ja stopper kippus järgi andma.  Aga lõpetasime umbes keskmistena. Peale korrigeerimist saime 19. koha.

Nüüd järgnes taas tobe ootamine. Paljud alles võistlesid, seega oli stardini hulk aega. Nahk oli rapsimisest märg ja kontrasoodi kinnitus ei andnud rahu. Et mitmed lõpetanud olid muulide vahele tuulevarju läinud, otsustasime ka sinna minna. Sai vähemasti lainest rahu. Valmistusime purjeid alla laskma, kui Vana võttis mu tuttuue nokatsi. Manööverdamiseks palju ruumi polnud, seega jäi vaatamata ponnistustele mütsi päästmine mütsi enese asjaks. Lõin käega ja panime ennast mõneks ajaks oma kaikohta kinni. Seal leiutas Ike otsast uue kontrasoodi kinnituse, mis teenis meid edukalt kogu regati aja.

Ühel hetkel hakkas raadio rääkima uuest stardist. Mis siis ikka, eks tuleb minna. Kuigi olemine oli sadamas juba meeldima hakanud. Starti tormamine ei möödunud viperusteta, aga starti me saime, kuigi teised olid juba teel. Võtsime teistele sappa ja võitlus algas. Laine oli jätkuvalt vastik. Mida lähemale Naissaarele, seda vastikum ( ja suurem). Kui Paljasaare tipp oli traaversis, tundus, et oleme terve igaviku juba teel olnud. Soojas voodis, enne magamajäämist, raske tööpäev seljataga, lastes mõtetel uidata, käib tihti mõte seda rada, et kui saaks, läheks pikemale sõidule. Kaua seda Tallinna lahte ikka triikida. Saaks rahus omi mõtteid mõelda ja äkki tuleb mõni hea ideegi – nii pikal sõidul pea puhastub. Nüüd on see reaalsus. Kui hästi läheb, saame 24 tunni pärast Kärdlasse. Tõde on see, et pea on üleliigsetest mõtetest puhas. Ainus mis sinna mahub, on hirm laeva pärast (taaskord mure, et  lapitud mast vastu peaks ja et oleks ikka pidanud äkki rehvima) ja et meeskond vastu peaks. Üks küsimus tekkis ka: Miks? Miks ma siin olen? Laine loobib, tuul vilistab, puri plagiseb… Tahaks pressida võimalikult otse, aga tuul ei lase, puhub sunnik otse läänest. Aga ümbruskond on jahte täis, pole me sugugi maha jäänud, mitmest oleme möödagi saanud. Soome lahel on laine veelgi suurem, positiivne on aga see, et neil on mingi loogika. Kui saad neist aru, siis õnnestub kokkumäng, tekib rütm. Nagu muusika. Ikka mäest üles ja alla. Pagidega tekivad osade lainete harjale rõvedad värdlained, mida pole võimalik eirata ja mis laksavad vöörist vastu nägemist. Kogu kajut on seest ligamärg, vööriluuk ei pea ja selgub, et mõned poldi läbiviigud lasevad sahinal läbi. Mh, just läinud nädalal kontrollisin, et vihma enam tuppa ei tule.

Teadmine, et sõit kestab vähemalt ööpäeva ja lõppu veel ei paista, ei sunni ka kella vaatama. Iga vastuveerev laine tahab oma tähelepanu ja mõtet ei saa uitama lasta.
Päev hakkab õhtusse jõudma, kell hakkab 8 saama. Neetud Naissaar ikka veel  siinsamas. Ühel hetkel, kusagil Suurupi kandis, näeme, et üks sinine alus on masti kaotanud. Merepääste kaater on abis, õnneks saavad tuge. Jõnks käis läbi – meie grupis oli kaks sinise kerega paati Mary Lou ja Olivia. Kardan, et Mary Lou. Ja mõtlen, et oleks ikka pidanud rehvima…  Hiljem selgus, et kartused osutusid tõeks.

Ratsutamine mööda mägesid jätkub, selg on märg ja mitte sellest, et vesi pritsib. Kisub hämaraks. Hääle järgi ennustame, et tuul on raugenud. Aga laine püsib. Ainuüksi teadmine, et tuul on rahunemas, teeb enesetunde kergemaks. Saab pisut lõdvestuda. Kaasvõistlejad on igal pool laiali, laine tagant ei näe eriti kaugele. Ühel hetkel, päris öö hakul satume Marielledega koos sõitma. Päris kosutav teada, et me polegi üksi jäänud. Pime aeg läheb vaikselt. Mitte, et enne oleks saanud väga niisama lobiseda, aga siiski. Ike ja Martin proovivad kordamööda tukastada. Mul und pole. Adrenaliin on üleval. 10 tundi sõitu ja me oleme alles Pakrite juures.

Uue päeva hakul tuul vaikib veelgi. Meri on ka tasasem. Need märgid näitavad, et kannatab pliit välja otsida ja miskit sooja süüa teha.  Alliklepa on traaversis. Maalt tuleb seene ja kõdu lõhna. Maabriis, merel hetkel ei puhugi. Sööme ja tervitame uut päeva. Purjeid hakkab ümbruskonnas üha rohkem paistma, kes tuleb maa alt, kes suurema vee pealt. Saame pundi jälle kokku. Tekib taas võidusõitmise tunne. Vormsi-Hiiumaa poolt liigub meie poole ähvardav pilv. Hanko suunal näeme vesipükse, ikka korralikud püksid, kahe säärega. Pilve all tõotab taas puhuma hakata. Kuigi hästi ei viitsi enam kangutada, niimoodi vaikselt vulistada tundub päeva hakul märksa meeldivam. Samas tahaks maale…

Vihm jõudis kohale. See pole mingi seenesabin vaid korralik vihm, suure V-ga. Hiiumaa peaks olema ees, aga me ei näe teda. Kaardilt paistab, aga päriselt mitte. Rassime teistega koos Kärdla poole. Õnneks nüüd ikka puhub ka ja käiku jagub. Lootus on, et ühel hetkel saame maale. Sõrmeotsad on 20-tunnisest ligunemisest pundunud ja kortsus. Kindad on ligamärjad, aga peavad siiski paremini kui paljas peopesa.

Ühel hetkel ongi stardikaater nähtavuses. Siin, Kärdla reidil, on palju salakive ja igatpidi sinna ligi ei saa. Läinud aastal istus seal üks folkboot kinni. Katsume valget vett mööda sõita. Läheduses sahmivad Tupsu ja Marielle. Tekib hasart – kas saame Mariellet füüsiliselt edestada? Suutsime. See teeb tuju heaks. Palliga saavad nad meist niikuinii ettepoole, aga see pole hetkel oluline.  Tupsu pääseb ka napilt enne, me ei lähe nii teravalt finišisse ja pidime tegema lisapaudi.

Maa! Mulle meeldib maa!
See on uskumatult hea tunne, astuda kaile, kuigi pisut kõigutab. 23 tundi, 23 minutit ja 12 sekundit kestis see etapp stardist finišini. See teeb ca 27 tundi loksumist. Isegi vihm ähvardab raugeda. Laev näeb kohutav välja, kajutis on kõik segiläbi hunnikus ja märg. Millegipärast käsi ei tõuse kohe klaarima.
Äkki näen Merlet ja Triinu-Liisi tulemas. Päike tuleb välja.