II osa. Selleks, et teada saada, kui hea on koju tulla, peab sealt ära käima. Alapealkirjaga Pill tuleb pika ilu peale

Hommik on ilus. Minu jaoks päeva ilusam osa. Justkui päeva kevad – kõik ärkab ja tärkab. Nii värske! Välja arvatud mina. Öö möödus teadvusetult, nii nagu ma märga koisse vajusin, nii mind sealt loodus enne kellahelinat välja kupatas. Kere on kange. Tunnen, et ka minu kiitsakas keha koosneb lihastest. Päike on juba tõusnud, aga sadam on veel vaikne. Esimesed unised näod siiski juba liiguvad. Positiivsust lisab teadmine, et platseerusime tol pikal etapil 13. kohal.

Unistan hommikusöögist, sellisest pikast ja rahulikust, et ei peaks tormama võileib pooleldi hambus. Õnneks on osadel unistustel hea omadus täide minna. Mh, milline päev. Täna lastakse ka merel puhata. Ilmaennustus räägib seda üsna ühemõtteliselt. Õnneks on 3. etapi distants täiesti hoomatav ja inimmõistusele arusaadava pikkusega.

Võtame Marielle otsapidi sappa ja hakkame stardi poole põristama. Tuul veel ringutab oma soojas pesas ja pole veel viitsinud nina välja pista. Starti on päris mitu miili, see annab võimaluse kajutit tuulutada. Kõik tundub nii hästi olevat. Ainult vajalikul hetkel, kui stardisignaal kõlab ja me liini poole venime, kaob ka viimane tuuleõhk. Paremad positsioonid venivad üle liini. Meil jäi vajalikul hetkel tuul kaasa võtmata ja vägisi tundub, et kuigi me mingil määral liigume, ei mahu me poist õigelt poolt mööda. Ja siit ta tuleb – Maailma Kõige Kauem Kestev Paut. Ühel hetkel kerkib stardilaevas meile täiesti tundmatu lipp. Et aega on, võtab Merle uurida, mis liigiga on tegemist. Selgub, et kogu telefoni mahtuv internet säärast isendit ei tunne. Kahtlustame, et see on selline lipp, millega antakse mõista, et „Te amatöörid, laske nüüd jalga! Meil siin käivad võistlused!“. Hiljem selgus, et sellega tuletati meelde, et päästevestist võiks abi olla. Ja meie kahtlused, et äkki pandi start enne kinni, kui me liinist üle saime, ei leidnud kinnitust.

Foto: Piret Salmistu

Ja nii me siis läksime. Meeleolu oli ülev. Eelmise (et mitte öelda eelmiste) päeva vintsutused jäid eilsesse. Visati nalja ja otsiti laiguti esinevat tuult. Proovisime spinnakeriga ja ilma, kord saime edasi, siis said jälle teised. Vaat sellist Muhu Väina ma mõtlesingi. Mitte sportimist, märja selja ja haigete jäsemetega . Kui mõnes olukorras oleks selline tasane venimine närvidele käinud, siis antud hetkes oli see puhas lust. Aeg ei omanud mingit tähtsust, oli lihtsalt tore.

Ja siis käis kolin ja pauk. Ja veel üks pauk (võib-olla isegi mitu). Kurssi oli, käiku oli aga tundub, et vesi sai otsa. Maa, no see osa, mis veest kõrgemal, oli mõlemal pool kaugel. Hiidlased, põrgulised, olid millegipärast selle väina osa kiva täis loopinud. Ja meie tähelepanu oli kõik see suur ilu ümberringi endale imenud. Niisiis anti meile, nagu ennevanasti lastele, tagumendi kaudu teada, et pill tuleb pika ilu peale. Positiivne on aga see, et korraldajad olid selle kõik ette näinud. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kaardistasime, et vigastusi ja vigastatuid pole. Ja juba lendaski meie poole Haapsalu SARi kaater. Igavene tänu neile hakkajatele meestele! Pusisime seal ligi tunnikese. Olime ikka korralikult kinni. Ühtlasi saime ka teada, et Lust on piisavalt raske ja üritused teda kreeni ajada on üsna tühi töö. Veelkord: Igavene tänu neile hakkajatele meestele!  Välja nad meid sikutasid.

Nüüdseks oli olukord totaalselt muutunud. Näiteks oli tekkinud tuul, üsna korralik, mõnus selline. Kogu flotill, tundus, et on juba Kuivastus ja lööb kai peal tantsu. Meeleolu oli ärevaks käärinud. Martini loogika pidas paika, et põhja me poleks saanud minna, sest me juba olimegi seal. Ja tegelikult läks meil ikka hästi. Aga peab siis niimoodi navigeerimist õppima. Lust on siiski järgmisel aastal 40. sünnipäeva tähistav proua ja selline käitumine ei käi kuidagi kokku vanemate daamidega. Nüüd jõudis kohale, miks isegi sellise ilusa ilmaga on oma alusega sõit hoopis väsitavam kui niisama tekikotiks olemine kellegi teise reelingus. See neetud vastutus. Kapten, ütlevad. Ja siis see tüüp lihtsalt ajab kividesse…

Mis seal ikka. Igaüks peab oma vitsad saama ja mida külvad seda lõikad ja kõik muud vanarahvatarkused sinna takkaotsa. Võidusõidust polnud enam juttugi. Oli vaja lihtsalt Kuivastusse saada. Õnneks nüüd puhus ja käiku oli. Silm jälgis pidevalt, et vett ka jaguks. Ja ühel hetkel oli Muhumaa käe-jala juures ning praamgi sõitis. Olime leppinud sellega, et me läheme sadamasse kõrvad lontis. Loodetavasti kõik tuttavad on juba sõprade-sugulaste juures saunas…  või väga purjus. Siis ei peaks vastama piinlikele küsimustele, et kus te nii kaua olite jms.

Aga praamitee ääres seisis veel finišikaater. Kasutasime tema olemasolu sihtotstarbeliselt ja meile isegi pasundati. Selja taha vaadates nägime veel üht purje. Tundus folkboot, aga arvasime, et äkki on turist. Oli folkboot.

Et karistus ikka mõjuv oleks, saatis Vana meile päeva lõpuks ka vihma kaela. Oleks siis ainult kaptenile, ei, selle Vastutava Isiku patud nuheldi tervele meeskonnale. Nii tasustati meid ka saunas külma duššiga. Õnneks oli sadamas pakutav supp soe. Samuti selgus, et olime viimased, kes siiski aega mahtusid. Hea seegi.

Olemine oli siiski üsna räbal. 10 tunnine päev värskes õhus. Konkurentsis viimane. Vihma ladistas. Muhu kapell tegi ponnistusi purjetajarahvale meeleolu luua, aga läbi helivõimenduse võimendati ka kõiki neid oskusi valesti laulda… Viskasin taaskord niiskesse koisse pikali. Merle juba nohises, päev oli jõudnud oma sügis-talve. Vastik niiske aeg, kui kõik on oma jõu minetanud ja valmis sisenema puhkefaasi… Ilmateenistus lubas homseks selle jama jätkumist, tuul pidi tõusma. Selitades kuulsin, kuidas ühel hetkel hakkas lõunast vihisema. Suurte jahtide vandid ulgusid ja vallid plaksusid. Küsin endalt taas, miks ma siin olen?