III osa. Selleks, et teada saada, kui hea on koju tulla, peab sealt ära käima. Alapealkirjaga Kivid ja leib.

Täna ärkan äratuse peale. Tunne on närune. Jõuvarud on otsakorral. Kahe enam-vähem normaalse söögikorraga ennast ei taasta. Pika etapi tagajärjed alles hakkavad kohale jõudma.

Luugist välja vaadates paistab ilm üsna sünge. Puhub ja on jahe. Et parkisime ennast kahe suure jahi vööride vahele, ei saa pikalt molutada. Nende start on enne meid, seega tahavad nad ka varem teele asutada. Mõnu pikast hommikusöögist jääb täna saamata. Vaja veel ettevalmistusi teha. Tänaseks on otsus groot rehvida. Eilsel sõidul andis groodivall järgi, nurgelise profiiliga seekel oli valli läbi närinud ja ühel hetkel oli groot mastist maas. Tagavarana kasutame tirki, aga see on elu näinud ots ja väga kindel ei saa tema peale olla. Eriti täna, kui puhub ja ees on üsna pikk etapp. Masti pole aega ronida, ei taha ka.

Merle aitab miskit süüa teha. Ise otsustab maale jääda. Kaptenite koosoleku lõpetuseks jagas Muhu Leib kõikidele pätsi leiba. Hea leib on. Sellest saab ka tänase päeva võtmesõna. Päeva lõpuks lubab Ike kuu aega ilma leivata elada.

Võileib hammaste vahel, anname otsad lahti. Suured juba pressivad sadamast välja, neil pole suurt vahet kas sõita edaspidi või tagurpidi. Meile on see sellistes kitsastes oludes üsna väljakutsuv tegevus. Tagurpidi ei taha Lust rooli kuulata, seega peab mootoriga mängima, samas on siis jälle rool tähelepanu alt väljas ja elab oma elu.

Foto: Ike Valentin

Sadamast välja jõudes lajatab tegelikkus vastu nägu. Puhub korralikult ja väinas on laine vastik. Et olime sunnitud esimeste seas sadamast väljuma, pole kiiret kusagile. Start on Virtsu sadama juurest, aga tänase ilmaga jõuame sinna üsna ruttu. Tiksun puhtalt tahtejõu pealt, vaim pole veel valmis. Rada on ca 42 miili, aga enamus ajast lubatakse vastutuult, seega tegelikkus on oluliselt pikem. Mõnest kohast tahaks lõigata, aga hirm kivide ees suurem.

Peale starti püsime grupiga üsna hästi koos. Vähemalt nendega, kellega me enam-vähem samasse suurusjärku jääme. Niimoodi grupis sõites tekib vähemalt hasart. Saad võrrelda kui teravalt keegi läheb ja kas ise liiga pressima ei hakka. Ühel hetkel tundub, et liigume eessõitvale Mariellele ja Kaijale lähemale. Trimmime siit-sealt, vastik enesetunne ununeb. Ja siis jääb tuulel hoogu vähemaks. Oliem eessõitjad peaaegu kätte saanud, aga nüüd jääme justkui toppama. Marielle ja Kaija liiguvad eest, meil peksab laine käigu maha ja tuul enam ei aita. Paudime maa poole, lainega soodsamale nurgale. Niiviisi justkui sõidab küll. Aga kursil on kivid… Nii see päev läheb – kord mere poole, siis jälle kivide suunas.  Tuul tasapisi rahuneb, laine eriti mitte. Võimalik, et rehvitud groodi tõttu me peagrupi sabas ei püsi. Kergematele alustele polegi nii palju vaja. Neil on omad mured – vaja kreen maha kallutada. Meie istume kokpitis, sööme Muhu leiba ja suitsuvorsti. Ja jälgime pingsalt, et kividele liiga lähedale ei satuks.

Ühel hetkel jääb ikka väga rahulikuks. Võtame groodist rehvi välja ja asendame foka genuga. Päike paistab, enam ei pea kümne küünega sooti peale vedama. Ainult nõme laine on jäänud. Kui väga peesitama jääd, saad sahmaka krae vahele. Muidu on aga täitsa lustakas. Mõned purjed ikka liiguvad ka läheduses (mis on merel muidugi väga suhteline mõiste – ühel hetkel tundub ta silmapiiril, aga varsti kohtud temaga mingil põhjusel just sellises olukorras, et üks peab teisele teed andma).

Õhtu läheneb ja väsimus annab tunda. Esimesed on finišisse jõudnud. Meil veel 2,5 tundi minna. Vastaseid on väheks jäänud, Diana ja Vassilissa, vist ka Helmsman. Taamal paistab Öösorr, aga tema on teises grupis. 

Martin võtab rooli. Täitsa huvitav on vahelduseks tekipoisina sõita. Sõidame vaimustunult heast minekust Diana täpiks ja imetleme Roomassaare tulesid.

Lõpp paistab. Järgmine 12 tunnine tööpäev saab seljataha. Jõuame taaskord viimasena aega. Kolm hilisemat tulijat jäävad ilma lõpupasunata. Nii pikal distantsil on iga ühik kiiruses oluline – sõites teistest vaid poole sõlme jagu aeglasemini on kaotus tunniga juba pool miili. Kuue tunniga tähendab see juba kolme miili. Keskmiselt 5 sõlmega sõites tähendab see ca 40 minutit ajas. Kaotus eelviimasele tuleb meil 34 minutit. Kaotus Gamajonile (kes on meie sõsarlaev) ligi 50 minutit.

Roomassaare sadam tervitab meid vähemasti toreda kõrtsuga. Merle on meile vastu tulnud. Krista peaks ka laekuma. Vaarume õõtsuval sammul kõrtsituppa suppi sööma. See istuvad väsinud ja õhetavate nägudega purjetajad. Plaadilt lastakse merelaule. Nüüd võiks ju võtta aja ja pisut pummeldada? Aga väsimus ei lase. Paat vaja klaarida ja homme ootab ees 70 miili. See tähendab meie jaoks 16 tundi sõitu. Sport, ma ütlen…