Gambia 2

Teine osa ehk lugu sellest kuidas lätlased eestlastele taaskord ära tegid

Eestiga ei seo Gambiat suurt miski. Või kui, siis asjaolu, et 2001. aastal külastas Banjuli jahtsadamat ümbermaailmareisilt tagasiteel olev jahtlaev “Lennuk”. Või et palju aastaid enne seda külastasid nii Gambiat kui selle naaberriike Nõukogude meremehed, kes tihtipeale olid ka Eesti päritolu. Suur oli aga minu imestus, kui väikese turismiküla Kotu “supermarketist” (mis oli ca 50 ruutmeetri suurune ruum tihedalt täis kaubariiuleid) leidsin Hollandi ja teiste Euroopa riikide päritolu mahlade kõrvalt Läti mahlade lipulaeva Gutta, mille pakil ka eestikeelne sisututvustus ilutses. See leid ei jäänud aga viimaseks komistamiseks meie kallite lõunanaabrite otsa.
Mööda Gambia jõge, mis on ca 1125 km pikk ja suudmealal üle 10 km lai, ülesvoolu sõites tulevad vastu jõe põhjakaldal asuvad külad nimega Albreda ja Juffure. Need on külad, millest on saanud tõelised turistilõksud – sinna viiakse turiste nii laevade kui kohalike kalapaatidega – piroogidega. Vaatamata sellele, et kohalik rahvas on pideva turistide voorimisega ära rikutud, saab neist paigust päris ülevaatliku pildi kohalikust elukorraldusest. Majapidamised on ümbritsetud kõrgema taraga ja kogu elamine käib meie mõistes hoovis. Majad (või siis katusealused) asuvad ümber selle hoovi ja nendes käiakse peamiselt magamas ja päikese eest varju otsimas. Küla elukorralduse tähtsaim organ on külavanem. Juffure külavanem oli üks kahest Gambia naiskülavanemast. Üldiselt pärib selle ametikoha pere vanim poeg, selle puudumisel aga ka tütar.



Albreda ja Juffure on kuulsust kogunud tänu ameerikas oma juuri avastades raamatuga valmis saanud kirjanikule Alex Haleyle. Alex väidab ennast olevat oma esivanemate kaudu just Juffurehi külast pärit. Albreda külla rajasid 17. sajandil prantslased oma garnisoni, millest kujunes hiljem oluline kaubavahetuspunkt. Et Gambia jõgi on suur ja suures osas laevatatav, sai sellest oluline kaubateede alguspunkt – jõeäärsetesse sadamatesse toodi kokku erinevat kaupa – lisaks põllumajandustoodangule mitme sajandi vältel ka orje. Orjakaubandusele on pühendatud ka Juffures asuv ainuke muuseum – suuresti taaskord tänu Alex Haleyle. Igasugu käe-, jala- ja kaelaraudade vahel inimkaubanduse võigast ajalugu uurides komistan aga seinal asuvale tahvlile, kus Gambia jaoks olulised aastaarvud ritta on seatud. Seal seisab ühe valitsejana ka Kuramaa Hertsogi Jakobi nimi. Selgub, et Kuramaa hertsoga Jakob, kes valitses 1642 – 1682, oli agar laevandushuviline. 1651. aastal alustas ta oma esimest ekspeditsiooni Gambiasse, juba järgmisel aastal teatakse aga veel kahte ekspeditsiooni. Aafrikast loodeti saada nii kulda, elevandiluud kui üha paremini kaubaks minevaid orje. 1653. aastal hankis hertsog Jakob ka enesele Tobago saare Kariibi meres ja kolm spetsiaalselt orjalaevaks ehitatud alust - seega oli tehtud algus orjakaubanduse käimalükkamiseks. 1654. aastal saabus Gambiasse kokku viis Kuramaa laeva, kes sealt orjalasti peale saades edasi Tobagole purjetas. Kuramaa ülemvõim selles piirkonnas lõppes 1659. aastal. Edasi käis riik paljude teiste Euroopa riikide vahel käest kätte, kuni 19. sajandi alguseni, mil Briti kroon otsustas orjakaubandusele kui sellisele kriipsu peale tõmmata ja 1820. aastal võeti riik Briti kuningriigi kaitse alla. Seepeale jäi nüüdseks perspektiivitu maariba Senegali (mis oli Prantslaste koloonia) haardes tähelepanuta. Inglase üritasid seda küll vahetada mõne Aafrika idakaldal asuva maalapi vastu (selleks ajaks oli välja kujunenud, et Briti asumaad asusid pigem Aafrika idarannikul). Seda väikest maalappi ei tahtnud aga keegi. Nii jäigi Gambia üksinda vaesusesse ja sai suhteliselt valutult 1965. aastal iseseisvaks.