Kihnu Jõnn ja Ruhnu karu - seilasime, teame V

V päev.
Mrl: Viimse päeva hommik tervitas meid vantide undamise ja mitte just kõikse lahkema ilmaga. Tegime prognoose ning ettevalmistusi eelseisvaks pikaks, arvamuste kohaselt raskeks päevaks. Kuna kus on, siis sinna tuleb juurde - nii inimesi kui jamasid. Uute tulijatena koos säravate silmade ja kräsupea-koogiga potsatasid Dirhamisse Urri, Maarja, Krusbi, Jüri Rist. Timmo saatsime pealinna poole teele. Hoolimata uustulnukate positiivsusest tekkisid meil aga majapidamuslikud agad nüüd: veevoolik lakkas lõplikult töötamast ja gaasi kah polnud. Karauul! Pudru-kohvi hommikusöögiks kuumutasime vee sadamas, sõime laevas. Tekkis pisuke kaose tunne. Minul. Õnneks kestis see vaid viivu.
Nüüd polnud enam pikalt passida, uus päevatee ootas ja pisut järsus laines ning tuules asusime teele. Mida miil edasi seda soojemalt hakkas päike paistma, lained vaibuma ja tuulgi muutus mõistlikumaks, kuni ühel hetkel olid kõik joped üleliigsed, püksid kah. Kindlasti oli sellele kaasa aidanud manustatud kräsupea. Tänud toojatele! Kuna veelindudega on nagu on, siis pidime võtma viimast ja parimat olevast - ehk tegelt esimest korda päris suures vees tegime selle sõidu jooksul ujumise pausi - 50 meetrit vett kiilu ja kõhu all. Sügav sinkjasroheline põhjatus. Erinevaid meetodied kasutades oli pool parvest vees, ots järgi visatud ning siis otsast kinni ja start. Läbi laintevahu Emeraldi sabas, ühe käega otsast hoides, teisega ujumiskostüümist. Siin kohal tuleb teha mõtlik paus. Miks ei võtnud õppuseks mullusest - et kergem olnuks kimada ilma püksata, selle asemel, et suures hoos ja veemöllus vaba käega riietest kinni hoida. Mõnus oli ikkagi, suisa super! Taas pardal lasime päikesel end ära kuivatada ... kõht oli kangesti tühi.
Gaasitu ja veetu eksistentsi juures ei jäänud suurt muud üle kui välja otsida viimsed jogurtid, meisterdada olemasolevatest materjalidest ports võikusid ning nii oma heledatele keredele leevendust pakkuda. Maitses ikka hästi. Kuigi jah, teadmine, et päeva oleks võinud kroonida hernesupp ja pannkoogid jäi ikka pisut hinge kripeldama. Ka joogivarudega olid lood ühesed, kõik karastavamad joogid olid otsas ja seega avas Lavri pidulikult kokteilide leti. Vana hea "rum and coca-cola" koos sortsu sidruniga ruulis täiega. Jälle maitses hästi.
Mida tühjemaks said rummipudelid seda lähemale jõudsime õhtuses tuledesäras Tallinnale. Merre sulpsatas punane päike ja Pirita sadam ootas. Ei tea kuis teistel, aga minu hinges oli väike nukrus. Kõik pikalt unistatud ja oodatud oli muutumas minevikuks, imetabasteks mälestusteks. Tihkelt aluseid täis jahisadamas leidsime Emeraldile koha Minna kõrval. Olime kodus.
Tuhat ja tänu teile kõigile: Tuut, Maare, Leo, Lavri, Elmar, Kristel, Timmo, Eluk the kokamutt, Käbi, Poiss, Krusbi, Jüri Rist, Maarja, Urri, Indrek. Ja Aivar - kes teine võiks me´ga neid ilmameresid sõita!