II osa. Selleks, et teada saada, kui hea on koju tulla, peab sealt ära käima. Alapealkirjaga Pill tuleb pika ilu peale
Hommik on ilus. Minu jaoks päeva ilusam osa. Justkui päeva
kevad – kõik ärkab ja tärkab. Nii värske! Välja arvatud mina. Öö möödus
teadvusetult, nii nagu ma märga koisse vajusin, nii mind sealt loodus enne
kellahelinat välja kupatas. Kere on kange. Tunnen, et ka minu kiitsakas keha
koosneb lihastest. Päike on juba tõusnud, aga sadam on veel vaikne. Esimesed
unised näod siiski juba liiguvad. Positiivsust lisab teadmine, et platseerusime
tol pikal etapil 13. kohal.
Unistan hommikusöögist, sellisest pikast ja rahulikust, et
ei peaks tormama võileib pooleldi hambus. Õnneks on osadel unistustel hea
omadus täide minna. Mh, milline päev. Täna lastakse ka merel puhata.
Ilmaennustus räägib seda üsna ühemõtteliselt. Õnneks on 3. etapi distants täiesti
hoomatav ja inimmõistusele arusaadava pikkusega.
Võtame Marielle otsapidi sappa ja hakkame stardi poole
põristama. Tuul veel ringutab oma soojas pesas ja pole veel viitsinud nina
välja pista. Starti on päris mitu miili, see annab võimaluse kajutit tuulutada.
Kõik tundub nii hästi olevat. Ainult vajalikul hetkel, kui stardisignaal kõlab
ja me liini poole venime, kaob ka viimane tuuleõhk. Paremad positsioonid
venivad üle liini. Meil jäi vajalikul hetkel tuul kaasa võtmata ja vägisi
tundub, et kuigi me mingil määral liigume, ei mahu me poist õigelt poolt mööda.
Ja siit ta tuleb – Maailma Kõige Kauem Kestev Paut. Ühel hetkel kerkib
stardilaevas meile täiesti tundmatu lipp. Et aega on, võtab Merle uurida, mis
liigiga on tegemist. Selgub, et kogu telefoni mahtuv internet säärast isendit
ei tunne. Kahtlustame, et see on selline lipp, millega antakse mõista, et „Te
amatöörid, laske nüüd jalga! Meil siin käivad võistlused!“. Hiljem selgus, et
sellega tuletati meelde, et päästevestist võiks abi olla. Ja meie kahtlused, et
äkki pandi start enne kinni, kui me liinist üle saime, ei leidnud kinnitust.
Foto: Piret Salmistu |
Ja nii me siis läksime. Meeleolu oli ülev. Eelmise (et mitte
öelda eelmiste) päeva vintsutused jäid eilsesse. Visati nalja ja otsiti laiguti
esinevat tuult. Proovisime spinnakeriga ja ilma, kord saime edasi, siis said
jälle teised. Vaat sellist Muhu Väina ma mõtlesingi. Mitte sportimist, märja
selja ja haigete jäsemetega . Kui mõnes olukorras oleks selline tasane venimine
närvidele käinud, siis antud hetkes oli see puhas lust. Aeg ei omanud mingit
tähtsust, oli lihtsalt tore.
Ja siis käis kolin ja pauk. Ja veel üks pauk (võib-olla isegi
mitu). Kurssi oli, käiku oli aga tundub, et vesi sai otsa. Maa, no see osa, mis
veest kõrgemal, oli mõlemal pool kaugel. Hiidlased, põrgulised, olid
millegipärast selle väina osa kiva täis loopinud. Ja meie tähelepanu oli kõik
see suur ilu ümberringi endale imenud. Niisiis anti meile, nagu ennevanasti
lastele, tagumendi kaudu teada, et pill tuleb pika ilu peale. Positiivne on aga
see, et korraldajad olid selle kõik ette näinud. Kus häda kõige suurem, seal
abi kõige lähem. Kaardistasime, et vigastusi ja vigastatuid pole. Ja juba
lendaski meie poole Haapsalu SARi kaater. Igavene tänu neile hakkajatele
meestele! Pusisime seal ligi tunnikese. Olime ikka korralikult kinni. Ühtlasi
saime ka teada, et Lust on piisavalt raske ja üritused teda kreeni ajada on
üsna tühi töö. Veelkord: Igavene tänu neile hakkajatele meestele! Välja nad meid sikutasid.
Nüüdseks oli olukord totaalselt muutunud. Näiteks oli
tekkinud tuul, üsna korralik, mõnus selline. Kogu flotill, tundus, et on juba
Kuivastus ja lööb kai peal tantsu. Meeleolu oli ärevaks käärinud. Martini
loogika pidas paika, et põhja me poleks saanud minna, sest me juba olimegi
seal. Ja tegelikult läks meil ikka hästi. Aga peab siis niimoodi navigeerimist
õppima. Lust on siiski järgmisel aastal 40. sünnipäeva tähistav proua ja
selline käitumine ei käi kuidagi kokku vanemate daamidega. Nüüd jõudis kohale,
miks isegi sellise ilusa ilmaga on oma alusega sõit hoopis väsitavam kui
niisama tekikotiks olemine kellegi teise reelingus. See neetud vastutus.
Kapten, ütlevad. Ja siis see tüüp lihtsalt ajab kividesse…
Mis seal ikka. Igaüks peab oma vitsad saama ja mida külvad seda lõikad ja kõik muud vanarahvatarkused sinna takkaotsa. Võidusõidust polnud enam juttugi. Oli vaja lihtsalt Kuivastusse saada. Õnneks nüüd puhus ja käiku oli. Silm jälgis pidevalt, et vett ka jaguks. Ja ühel hetkel oli Muhumaa käe-jala juures ning praamgi sõitis. Olime leppinud sellega, et me läheme sadamasse kõrvad lontis. Loodetavasti kõik tuttavad on juba sõprade-sugulaste juures saunas… või väga purjus. Siis ei peaks vastama piinlikele küsimustele, et kus te nii kaua olite jms.
Aga praamitee ääres seisis veel finišikaater. Kasutasime tema olemasolu sihtotstarbeliselt ja meile isegi pasundati. Selja taha vaadates nägime veel üht purje. Tundus folkboot, aga arvasime, et äkki on turist. Oli folkboot.
Et karistus ikka mõjuv oleks, saatis Vana meile päeva lõpuks ka vihma kaela. Oleks siis ainult kaptenile, ei, selle Vastutava Isiku patud nuheldi tervele meeskonnale. Nii tasustati meid ka saunas külma duššiga. Õnneks oli sadamas pakutav supp soe. Samuti selgus, et olime viimased, kes siiski aega mahtusid. Hea seegi.
Olemine oli siiski üsna räbal. 10 tunnine päev värskes õhus. Konkurentsis viimane. Vihma ladistas. Muhu kapell tegi ponnistusi purjetajarahvale meeleolu luua, aga läbi helivõimenduse võimendati ka kõiki neid oskusi valesti laulda… Viskasin taaskord niiskesse koisse pikali. Merle juba nohises, päev oli jõudnud oma sügis-talve. Vastik niiske aeg, kui kõik on oma jõu minetanud ja valmis sisenema puhkefaasi… Ilmateenistus lubas homseks selle jama jätkumist, tuul pidi tõusma. Selitades kuulsin, kuidas ühel hetkel hakkas lõunast vihisema. Suurte jahtide vandid ulgusid ja vallid plaksusid. Küsin endalt taas, miks ma siin olen?
Sildid: Lust, Muhu Väin, purjetamine
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home