tehtud ehk muhkudest, väinast ja tuulest

tänaseks on Eesti purjetamise maa- või meremärgina tuntud iga-aastasest Muhu Väina regatist piisavalt möödunud, et korraks pilk tagasi pöörata. uhkemast uhkem on see tunne, et SEE sai TEHTUD! esimese aasta ehk esmase läbimise kohta täitsa edukalt. seda võib-olla mitte niipalju protokolle silmas pidades, aga sisemist tunnet tunnustades.
algus. et üldse algusesse jõuda, pidime Lustiga end kodusest Piritast Lennusadamasse sättima, kus
suurem hulk väinatajaid juba ees ootas. nende seas sõberid MaryLou´ga kes meid kenasti oma poordi võtsid, nagu naabritele kohane. jooksime viimase jooksu mere ja maise varustusega, et uueks hommikuks, suureks seikluseks valmis olla. liiga suuri sportlike saavutusi endale ei seadnud, see ei sobi meile. võib-olla Teet, Ike ja Martin, kes suurima töö ja kõik etapid läbi purjetasid-elasid, siinkohal mind parandavad. stardipäeva hommik näitas päikest ja laineid. viimaste rahmeldamiste vahel andsime Lusti otsad, aitasime teele MaryLou, soovides pikaks eesootavaks retkeks Tallinnast Kärdlasse (üle 70 miili) rahumeelset sõitu, seda viimast kurjenevaid ilmaolusid arvestades. pikale tretile eelnes väike sissejuhatus Tallinna lahel, aga see tundus tol hetkel kodune ning igapäevane (koht 19). moodne tehnika lasi Lusti träkkida, mis ühtpidi hoidis südamerahu. viimane küll hakkas kaduma südaöö saabudes. koos omasugustega pautis ja lainetas Lust visalt....ja MaryLou träkkerisaba oli sootuks vales suunas. nagu selgus ei pidanud kallite kaimude mast vastu tuule-lainete-marutamise trallile ja õnneliku õnnetusena saadi mast laeva ning algas nende tee tagasi Piritale. ajaloo huvides olgu märgitud, et tol öösel kostitas Vana purjetajaid tuulega läänekaarest kiirusega 12 m/sek, puhanguti kuni 15 m/sek ning lainetega, mille taha ei näinud. sõiduaeg kokku 23:23:12 (koht 13!).
24 h peale algust. Kärdla võttis võitlejad (sest võistleja kõlaks siinkohal pehmolt) vastu koos uue päevaga. ligumärjad, läbi klobitud ja ikkagi õnnelikud olid ilmselt kõik LYS III sõitjad. aga õnneks pole ju rohkem vaja, kui sõpru, kellega kogetut jagada ja jagamisi jagus. uus hommik Kärdlas tervitas malbe päikespaistega ja peegelsileda veega. poolniisked või poolkuivad jahid pakiti kokku ja võeti suund lahele uue stardi poole. vaikuses tuli start, mis nõudis ootamatut pauti, et üle liini saada. kõhklus number 1 - kas me saime stardiaega üldse sisse? Krista abiga selgitasime, et saime. liigailusa ilma tõttu ja kuna ka Kuivastusse (teekonnaks 36 miili) oli ikkagi vaja jõuda, seilasime aga edasi. lustlikult. vastukaaluks kogetud ööle oli meeskond meeldivalt lõdvestunud. seda kuni hetkeni, mil käisid: kriiiiiks, trrrr, krrrr jne hääled koos kolksatustega. "jäämägi otse ees" ütleks klassikud, aga jää sulanuks, meie istusime kivides Harilaiu ja Hiiumaa vahel. õnneks kehtib vanasõna, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. meie õnneks ja ka ilmselt ettevaatusena, et teisigi võib seal vetes kividel kohata, oli käepärast Haapsalu vabatahtlik merepääste. kallutasime, jõnksutasime, merepääste takseeris ümbrust, sikutas. tund aega pusimist ja saime taas vabasse vette. kõhklus number 2 - kas võime võistlust jätkata? võisime, kuna mootorit ei olnud kasutanud ja abistamine on lubatud. edasi enam tuju nii lustlik polnud, aga nagu Martin teatas on temal kindel tunne, et peale eelmise öö maru ja nüüdset kivides käimist põhja me ei lähe. ilus ilm (loe: tuuletus) hakkas kaduma ja asendus pilvise taeva ja purjetuulega. kivisaaga oli võtnud meilt tunni, mille jooksul enamus meie omasid eest ära läinud, kaugustesse. Kuivastu kai otsa nähes tekkis kõhklus number 3 - kas mahume finiši aega? mahtusime, viimastena omas grupis (koht 27). õhtu kostitas meid vihma ja sooja supiga. ei olnud liiga glamuurne olla ning uus hommik tundus ähvardavalt lähedal.
umbes poolepeal. sombune ja kuri hommik raputas kogu selle seltskonna taas maast ja ei jäänud muud üle, kui end taas uueks sõiduks valmis sättida. kuna öö olime veetnud suurte ORCide poordis, pidi Lust kiirelt eest kaduma. lehvitasin ja lubasin, et ootan Roomassaares (meritsi 42 miili). pidasin oma lubadust. Roomassaarde jõudsin koos Kätliniga (minu maine päästeingel) 3-4 paiku pealelõunat ja miskil hetkel adusime, et ORC I on juba lõpetanud. neil purjedki pakitud ja meeskonnad saunadesse, sööma, puhkama saadetud. no kui juba ühed kohal, mis see siis ära ei ole...ja tunnid möödusid. tulid riburada vastu õhtut suuremad. vaikus ja pimedus merel koos vilistava tuulega. Piret Salmistu kaldapealsetest korraldajatest andis ülevaate, et folkarid sootuks Kihnu läinud, LYS III aga ikka veel teel. peale 12 tundi võitlust merega oli Lust taas kai ääres (koht 25). öö tõi kaasa ka Krista, kes värskena uut hommikut ja Roomassaare-Pärnu otsa (teekonnaks 73 miili) ootas. selleks ajaks maitses uni ja puhkus juba igas asendis hea ning tundus kulla hinnaga.

viimased ponnistused. lubadused, lubadused ehk igasugu prognooside kohaselt lubati keskmisest enam tuult, lainet ja möllu. alguses oli kah. päev aga kujunes üle ootuste kenaks Lustile. seda suisa nii kenaks, et esimest korda sai kambüüsis makaronirooga vaaritada. seda siis vastukaaluks igapäevastele suitsuvorsti söömingutele. pikk päevatee kadus öösse ja uue päeva hakul, peale peaaegu 16 tundi sõitu randus Lust Pärnus (koht 28). sel ööl ootas lustilisi õnneks Martini vanemate kodu soojus ja päris voodid ja päris pesemine ja muudki, mis päris. loetud tunnikesed päris und ning taas oli vaja olla stardis. rajaks Pärnu-Sorgu ring. vägisi kippus rada olema "vastu mäge" ning esimest korda selle meeletu nädala jooksul langes otsus - katkestame. seda nii enda, Lusti kui kaine mõistuse huvides. sellest sai vaba päev, mil Lusti kõpitseda, omi asju ajada ja puhata, sest võistlus polnud ju
veel läbi. ees ootas viimane päev lühiradadega. ja päev tuli, taas kord tuuletu, peegelsileda vee ja suvega. selleks ajaks endast kõik ja pisut enam andnutena said sõidud sõidetud (kohad 24 & 21). ja lõpp. kõik. rohkem ei olnud vaja võistelda ei iseendaga ega teistega ega merega. kokku koht 26 - ilus number ju!
muhkudest kirjutan järgmisel korral.