Gambia 3

Kolmas osa ehk lugu sellest, et “päris” Aafrika loomi Gambias enam ei kohta

Gambia nagu enamus Aafrika riike, on väga värviline. Inimesed kannavad värvilisi rõivaid ja ehteid. Arvatavasti tuleneb see nende loodusest. Suhteliselt hõlpsalt võib kohata erinevaid värvilisi linde. Gambiat peetakse linnuvaatlejate paradiisiks, kuna seal ristuvad erinevate linnuliikide rännuteed. Loetletud on 560 erinevat linnuliiki, mille suurus ja värvid varieeruvad väga laias ulatuses. Põõsastes elavad mitut liiki putukasööjad, kelle suurus on mõne liigi puhul vaevalt pöidla suurune. Taevasse pilku heites on aga alati silmapiiril mõni wolfo – kohalik raisakotkas. Suur lindude mitmekesisus on toonud kaasa sellepõhise turismiharu – üle euroopa tulevad turistid, kes võtavad kohapealt enesele koolitatud giidi, ja tegelevad varahommikutel ning päeva loojangul erinevate linnuliikide kollektsioneerimisega. Kuna liike on palju ja suuremal osal neist on oma kindel käitumismall, siis on giidiga mõistlik ringi käija ka tavalisel loodushuvilisel, see aitab avada nii kohaliku looduse varjatud pärle kui kohalike inimeste igapäevase elu huvitavaid tahke – tuletan meelde, gambialased on väga sõbralikud ja lobisemishuvilised.
Nii nagu võib igal sammul kohata mõnd linnuliiki, on lihtne sattuda ka erinevate sisalike otsa. Suurim neist ja mitte eriti igapäevane elukas on iguaan, ligi meetri pikkune Niiluse monitor-sisalik. See on võrreldes meie kivisisalikuga tõsine draakon. Minu esimesel kohtumisel selle loomaga võttis ehmatus hetkeks selja märjaks – siiski oli tema minu kohtamisest sel hetkel veel suuremas šokis ja tegi ruttu, et mangroovivõssa peitu saaks. Ühel teisel kohtumisel ronis selline elukas mööda sirget bangalo-seina üles katuse alla, ju läks kuuma eest peitu. Igatahes tekitas kõhedust mõte, et ka meie majakese katuse all võiks mõni selline end varjata. Väiksemaid sisalikke – agaame ja gekosid võib kohata aga pea igal sammul, kui aga silmad korralikult lahti hoida.
Suuremaid loomi, millesarnaseid näiteks Serengetis safaril kohata võib, Gambiast enam ei leia ja seda juba üle saja aasta. Elevandid notiti elevandiluukaubanduse tagajärjel. Suuresti on süüdi ka põllumajanduse kiire areng ja sellega seose metsloomade elupaikade pidev vähenemine. Gambia jõe ülemjooksul, kus vesi magedam, elavad küll jõehobud ja krokodillid. Savannis elutsevad tüügassead ja kohalikud antiloobid. Ühest küljest liikide säilimise huvides, teisest küljest turismiärile kaasa aitamiseks on loodud mitmeid loodusparke, kus ka tähtsamaid loomaliike lähemalt näha saab.
Gambia loomastkust rääkides ei saa üle ega ümber ahvidest. Neid inimestele kangesti meeldivaid elukaid on seal 4 sorti. Kõige julgemad ja mõneti lausa ülbed on rohekat karva musta näolapiga Callithrix pärdikud. Julgemad neist elavad ka hotellide õuedes ja käivad seal turistidelt söögipoolist nurumas. Metsas ja loodusparkides elavad nad suurte kolooniatena. Märksa aremad on punakat karva Colobus ja Patas-ahvid, kes hoiavad üldiselt inimestest eemale.


Gambia on kokkuvõetult üks väike maa, mis peidab endas meeletult palju avastamist, eriti põhjamaisele rändajale. Paljusid kutsub see tagasi. Mõne jaoks on tõmbenumber see, et end ookeani ääres sooja liiva peal nädalaks lahti rullida ja patareid täis laadida. Mõne jaoks ei piisa ka mitmest nädalast, et kõik linnud, mis selakandis kunagi nähtud “oma kontole saada”. Minu jaoks jäi kripeldama soov saada teada selle sõbralikkuse saladus, mis kohalikel inimestel aitab rõõmsalt oma päevi, trummide saatel tantsu vihtudes ja kora saatel unistavalt oma inisevaid laule lauldes, õhtusse veeretada, olles õnnelikud lihtsate asjade üle.