IV osa. Selleks, et teada saada, kui hea on koju tulla, peab sealt ära käima. Hülged ja gurmee.

Hommik Roomassaares algab taaskord sunnitult kiirelt. Iga päeva algusega jääb hommikuse sahmerdamise aeg lühemaks. Uni nõuab oma. Taaskord ei saa me ka venitada, sest oleme Olivia pardas, kes omakorda on lätlaste pardas kes omakorda on Diweissi pardas. Hommikusöök möödub taas möödaminnes. Õnneks on Merle abis. Ta jääb Saaremaale ooperit kuulama ja seega temal aega on. Teeb kohvi ja putru. Ja siis tuleb värske Krista. Entusiasm, mida ta kaasa kannab, annab rammu. Võtame taas Olivia sappa, et nad suurele veele vedada. Õnneks (?) tundub vaikne, ei pea kohe kaklema hakkama, kannatab pooleli jäänud kohvi rüübata ja starti tiksuda.

Ühtäkki selgub, et oleme tiksumisega liiga ametisse jäänud ja start on kohe, ei juba, alanud. Saime siiski üsna grupis sees starditud, aga vajume oma kursiga väga ära. Spinni vall käib raskelt - miskid otsad on mastis sõlmes vist. Tähelepanu hajub ja sealt see kursilt kaldumine. Niisiis sõidame uhkelt ja allatuules kogu fliidi keskele, tekitades piisavalt segadust. Aga me olime ju vähemalt reeglite mõttes teeõigusega. Nüüd vaja spinn alla saada. Mis raskelt üles läks, ei taha ka kergelt alla tulla. Vöör on taas madala vee suunas. Selg saab märjaks, närvidest ja pingutusest. Vesi õnneks ei lenda. Saame siiski purje alla ja vööri õigesse suunda. Maandume grupi keskel. Käiku justkui on – 5,9 – 6,5 sõlme. Aga ikkagi jookseb see seltskond eest ära. Nii me siis jälle oma vanade semudega – Diana, Vassilissa, Tupsu - ulbime.

Ja vesi ei hakka niipea lendama. Vastupidi, jääb hoopis veel vaiksemaks. Ühel hetkel oleme täpselt dilemma ees – kas sõita Allirahust põhja või lõuna poolt. Osa seltskonda läheb siit, teine sealt. Käiku jääb üha vähemaks, seega peab otsustama kiirelt, enne kui proua keeldub üldse kusagile pööramast.

Kohal. See tähendab, et tuulevaikus on kohal. Läksime lõuna poolt. Olivia ja Tupsu ka. Miskit pole teha, tundub, et on sunnitud lõuna. Pole ju päevasel ajal veel saanudki toitumisega selle kõige õigemas tähenduses tegeleda. Aga tundub, et oleme sattunud oma piknikuga kellegi koju. Mitte et nad pahandaks, aga uudishimulikult vahivad küll. Ja meie neid. Hülgeid noh! See on üsna uskumatu kogemus neid niimoodi suurel hulgal, keset metsikut loodust näha ja vaadata. Mitmel korral käib mõte neid pildistada, aga selleks tundub olemasolev tehnika liig vilets, et emotsioon talletatud saaks. Las jääb mälupildiks.

Lõunaks valmib pasta Napolitana (nimetus pärineb vastava nimega purgilt). Valmistamise juures on neli tarka, kel kõigil on kokkamise osas miskit tarka öelda. Kas pastakeeduvette peaks lisama õli, kui palju küüslauku, kui palju sibulat… õnneks kismaks ei lähe. Hoopis hea roog saab ja kõht täis. See annab jõudu tiksuda. Proovime püüda seda, mis puhub, kord ühelt ja siis teiselt poolt. Paistab, et need, kes läksid põhja poolt Allirahu, on saanud siiski parema käigu. Kuni ühel hetkel hakkab meilgi puhuma. Tuleb seljatagant. Seega kangutame spinni taas üles. Vall käib ikka raskelt, kuigi üritasime otsi ümber paigutada. Aga üles ta läheb ja kiirust koguneb. Otstega pusides kaotame muidugi aega. (Hiljem träkkerite ülevaatamisel saab selgeks, et liigume grupiga pea samas tempos, aga lihtsalt tagapool.) Kiirus kosub ja sooti on üha raskem hoida. Tuul võtab hoogu ja tekib lainegi. Muidu on täitsa tore, aga füüsis hakkab järgi andma. Ja Pärnu on veel kohutavalt kaugel. Väsimus, mis enne eufooria poolt sai sahtlisse lükatud, ronib jälle kallale. Kaasvõitlejad on kaugel, tunne on üsna räbal – jälle viimane.

Vuhiseme järgmise märgi suunas, mis asub kusagil Manija ja Sorgu vahel. Aleksander oli vist tema nimi. Et oleme kursilt liiga palju lõunasse vajunud, ei lähe me spinniga otse märki vaid peame sõitma põhja poole. Pisut külgtuulde pöörates selgub, et puhub juba korralikult, seepärast siis soot nii raskelt käis. Halssi ma sellise tuulega teha ei julge, saaks tervelt spinni maha. Pisut rahmeldamist ja vandumist ja maha ta tuli. See tähendab, et vette. Aga on vähemalt terve ja meie püsti.

Edasi sõidame groodi ja genuga. Puhub piisavalt ja käiku on. Küll mitte nii palju kui konkurentidel. Selleks hetkeks kimavad esimesed 6,5 – 7 sõlmega spinni all Pärnusse. Meie 5 – 6-ga vaatame kauneid vaateid. Räägime elust ja naudime purjetamist selle kõige paremas mõttes. Martin annab jätkuvalt lootust, et sel ööl saame sooja dušši ja katuse alla magada.

Ühtäkki näeme Manija poolt lähenemas veel üht purje. Balbiino kirjadega vist. Hiljem selgub, et see on Eneli. Et nad on moodsad ja sportlikud, lähevad nad meist mööda. Jääme pimedusega omapäi. Träkki vaadates selgub, et suurem osa on juba sadamas. Me näeme ka Pärnut, aga katsuda ei saa. Träkk räägib ka veel seda, et meist paremal peaks meiega samal joonel olema Vassilissa ja vasakul Helmsman. See lisab elule vürtsi, on jäänud väike võistlusmoment ka sellesse öösse. Neid pimedusest otsides läheb ka aeg kiiremini. Tuul vaibub pisut. Võimalik, et lihtsalt tundub ja vasakul olev maa võttis laine vähemaks.

Nüüd hoiame kurssi otse jõesuudmesse ja tundub, et oleme selle nurge alt vaadates Vassilissast paremal positsioonil. Arvatavasti oleme aga juhendit halvasti lugenud. Igatahes selgub äkki, et finišikaater seisab hoopis Pärnu ranna pool. Muudame kurssi, möödume kaatrist, sealt karjutakse midagi, sõidame lähemale. Vasilissa sõidab meie eest läbi, aga keerab ka tagasi. Niiviisi tiirutades saime aru, et möödusime kaatrist valelt poolt ja peame finiši siiski korrektselt vormistama. Uh, selle tralliga on uni mõneks ajaks pühitud. Kell on 2:30 kui otsad Diana poordi kinni saame. Nii hilja enam suppi ei saa. Võtme suutäie rummi. Dušš ja voodi ootavad.

III osa. Selleks, et teada saada, kui hea on koju tulla, peab sealt ära käima. Alapealkirjaga Kivid ja leib.

Täna ärkan äratuse peale. Tunne on närune. Jõuvarud on otsakorral. Kahe enam-vähem normaalse söögikorraga ennast ei taasta. Pika etapi tagajärjed alles hakkavad kohale jõudma.

Luugist välja vaadates paistab ilm üsna sünge. Puhub ja on jahe. Et parkisime ennast kahe suure jahi vööride vahele, ei saa pikalt molutada. Nende start on enne meid, seega tahavad nad ka varem teele asutada. Mõnu pikast hommikusöögist jääb täna saamata. Vaja veel ettevalmistusi teha. Tänaseks on otsus groot rehvida. Eilsel sõidul andis groodivall järgi, nurgelise profiiliga seekel oli valli läbi närinud ja ühel hetkel oli groot mastist maas. Tagavarana kasutame tirki, aga see on elu näinud ots ja väga kindel ei saa tema peale olla. Eriti täna, kui puhub ja ees on üsna pikk etapp. Masti pole aega ronida, ei taha ka.

Merle aitab miskit süüa teha. Ise otsustab maale jääda. Kaptenite koosoleku lõpetuseks jagas Muhu Leib kõikidele pätsi leiba. Hea leib on. Sellest saab ka tänase päeva võtmesõna. Päeva lõpuks lubab Ike kuu aega ilma leivata elada.

Võileib hammaste vahel, anname otsad lahti. Suured juba pressivad sadamast välja, neil pole suurt vahet kas sõita edaspidi või tagurpidi. Meile on see sellistes kitsastes oludes üsna väljakutsuv tegevus. Tagurpidi ei taha Lust rooli kuulata, seega peab mootoriga mängima, samas on siis jälle rool tähelepanu alt väljas ja elab oma elu.

Foto: Ike Valentin

Sadamast välja jõudes lajatab tegelikkus vastu nägu. Puhub korralikult ja väinas on laine vastik. Et olime sunnitud esimeste seas sadamast väljuma, pole kiiret kusagile. Start on Virtsu sadama juurest, aga tänase ilmaga jõuame sinna üsna ruttu. Tiksun puhtalt tahtejõu pealt, vaim pole veel valmis. Rada on ca 42 miili, aga enamus ajast lubatakse vastutuult, seega tegelikkus on oluliselt pikem. Mõnest kohast tahaks lõigata, aga hirm kivide ees suurem.

Peale starti püsime grupiga üsna hästi koos. Vähemalt nendega, kellega me enam-vähem samasse suurusjärku jääme. Niimoodi grupis sõites tekib vähemalt hasart. Saad võrrelda kui teravalt keegi läheb ja kas ise liiga pressima ei hakka. Ühel hetkel tundub, et liigume eessõitvale Mariellele ja Kaijale lähemale. Trimmime siit-sealt, vastik enesetunne ununeb. Ja siis jääb tuulel hoogu vähemaks. Oliem eessõitjad peaaegu kätte saanud, aga nüüd jääme justkui toppama. Marielle ja Kaija liiguvad eest, meil peksab laine käigu maha ja tuul enam ei aita. Paudime maa poole, lainega soodsamale nurgale. Niiviisi justkui sõidab küll. Aga kursil on kivid… Nii see päev läheb – kord mere poole, siis jälle kivide suunas.  Tuul tasapisi rahuneb, laine eriti mitte. Võimalik, et rehvitud groodi tõttu me peagrupi sabas ei püsi. Kergematele alustele polegi nii palju vaja. Neil on omad mured – vaja kreen maha kallutada. Meie istume kokpitis, sööme Muhu leiba ja suitsuvorsti. Ja jälgime pingsalt, et kividele liiga lähedale ei satuks.

Ühel hetkel jääb ikka väga rahulikuks. Võtame groodist rehvi välja ja asendame foka genuga. Päike paistab, enam ei pea kümne küünega sooti peale vedama. Ainult nõme laine on jäänud. Kui väga peesitama jääd, saad sahmaka krae vahele. Muidu on aga täitsa lustakas. Mõned purjed ikka liiguvad ka läheduses (mis on merel muidugi väga suhteline mõiste – ühel hetkel tundub ta silmapiiril, aga varsti kohtud temaga mingil põhjusel just sellises olukorras, et üks peab teisele teed andma).

Õhtu läheneb ja väsimus annab tunda. Esimesed on finišisse jõudnud. Meil veel 2,5 tundi minna. Vastaseid on väheks jäänud, Diana ja Vassilissa, vist ka Helmsman. Taamal paistab Öösorr, aga tema on teises grupis. 

Martin võtab rooli. Täitsa huvitav on vahelduseks tekipoisina sõita. Sõidame vaimustunult heast minekust Diana täpiks ja imetleme Roomassaare tulesid.

Lõpp paistab. Järgmine 12 tunnine tööpäev saab seljataha. Jõuame taaskord viimasena aega. Kolm hilisemat tulijat jäävad ilma lõpupasunata. Nii pikal distantsil on iga ühik kiiruses oluline – sõites teistest vaid poole sõlme jagu aeglasemini on kaotus tunniga juba pool miili. Kuue tunniga tähendab see juba kolme miili. Keskmiselt 5 sõlmega sõites tähendab see ca 40 minutit ajas. Kaotus eelviimasele tuleb meil 34 minutit. Kaotus Gamajonile (kes on meie sõsarlaev) ligi 50 minutit.

Roomassaare sadam tervitab meid vähemasti toreda kõrtsuga. Merle on meile vastu tulnud. Krista peaks ka laekuma. Vaarume õõtsuval sammul kõrtsituppa suppi sööma. See istuvad väsinud ja õhetavate nägudega purjetajad. Plaadilt lastakse merelaule. Nüüd võiks ju võtta aja ja pisut pummeldada? Aga väsimus ei lase. Paat vaja klaarida ja homme ootab ees 70 miili. See tähendab meie jaoks 16 tundi sõitu. Sport, ma ütlen…

II osa. Selleks, et teada saada, kui hea on koju tulla, peab sealt ära käima. Alapealkirjaga Pill tuleb pika ilu peale

Hommik on ilus. Minu jaoks päeva ilusam osa. Justkui päeva kevad – kõik ärkab ja tärkab. Nii värske! Välja arvatud mina. Öö möödus teadvusetult, nii nagu ma märga koisse vajusin, nii mind sealt loodus enne kellahelinat välja kupatas. Kere on kange. Tunnen, et ka minu kiitsakas keha koosneb lihastest. Päike on juba tõusnud, aga sadam on veel vaikne. Esimesed unised näod siiski juba liiguvad. Positiivsust lisab teadmine, et platseerusime tol pikal etapil 13. kohal.

Unistan hommikusöögist, sellisest pikast ja rahulikust, et ei peaks tormama võileib pooleldi hambus. Õnneks on osadel unistustel hea omadus täide minna. Mh, milline päev. Täna lastakse ka merel puhata. Ilmaennustus räägib seda üsna ühemõtteliselt. Õnneks on 3. etapi distants täiesti hoomatav ja inimmõistusele arusaadava pikkusega.

Võtame Marielle otsapidi sappa ja hakkame stardi poole põristama. Tuul veel ringutab oma soojas pesas ja pole veel viitsinud nina välja pista. Starti on päris mitu miili, see annab võimaluse kajutit tuulutada. Kõik tundub nii hästi olevat. Ainult vajalikul hetkel, kui stardisignaal kõlab ja me liini poole venime, kaob ka viimane tuuleõhk. Paremad positsioonid venivad üle liini. Meil jäi vajalikul hetkel tuul kaasa võtmata ja vägisi tundub, et kuigi me mingil määral liigume, ei mahu me poist õigelt poolt mööda. Ja siit ta tuleb – Maailma Kõige Kauem Kestev Paut. Ühel hetkel kerkib stardilaevas meile täiesti tundmatu lipp. Et aega on, võtab Merle uurida, mis liigiga on tegemist. Selgub, et kogu telefoni mahtuv internet säärast isendit ei tunne. Kahtlustame, et see on selline lipp, millega antakse mõista, et „Te amatöörid, laske nüüd jalga! Meil siin käivad võistlused!“. Hiljem selgus, et sellega tuletati meelde, et päästevestist võiks abi olla. Ja meie kahtlused, et äkki pandi start enne kinni, kui me liinist üle saime, ei leidnud kinnitust.

Foto: Piret Salmistu

Ja nii me siis läksime. Meeleolu oli ülev. Eelmise (et mitte öelda eelmiste) päeva vintsutused jäid eilsesse. Visati nalja ja otsiti laiguti esinevat tuult. Proovisime spinnakeriga ja ilma, kord saime edasi, siis said jälle teised. Vaat sellist Muhu Väina ma mõtlesingi. Mitte sportimist, märja selja ja haigete jäsemetega . Kui mõnes olukorras oleks selline tasane venimine närvidele käinud, siis antud hetkes oli see puhas lust. Aeg ei omanud mingit tähtsust, oli lihtsalt tore.

Ja siis käis kolin ja pauk. Ja veel üks pauk (võib-olla isegi mitu). Kurssi oli, käiku oli aga tundub, et vesi sai otsa. Maa, no see osa, mis veest kõrgemal, oli mõlemal pool kaugel. Hiidlased, põrgulised, olid millegipärast selle väina osa kiva täis loopinud. Ja meie tähelepanu oli kõik see suur ilu ümberringi endale imenud. Niisiis anti meile, nagu ennevanasti lastele, tagumendi kaudu teada, et pill tuleb pika ilu peale. Positiivne on aga see, et korraldajad olid selle kõik ette näinud. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kaardistasime, et vigastusi ja vigastatuid pole. Ja juba lendaski meie poole Haapsalu SARi kaater. Igavene tänu neile hakkajatele meestele! Pusisime seal ligi tunnikese. Olime ikka korralikult kinni. Ühtlasi saime ka teada, et Lust on piisavalt raske ja üritused teda kreeni ajada on üsna tühi töö. Veelkord: Igavene tänu neile hakkajatele meestele!  Välja nad meid sikutasid.

Nüüdseks oli olukord totaalselt muutunud. Näiteks oli tekkinud tuul, üsna korralik, mõnus selline. Kogu flotill, tundus, et on juba Kuivastus ja lööb kai peal tantsu. Meeleolu oli ärevaks käärinud. Martini loogika pidas paika, et põhja me poleks saanud minna, sest me juba olimegi seal. Ja tegelikult läks meil ikka hästi. Aga peab siis niimoodi navigeerimist õppima. Lust on siiski järgmisel aastal 40. sünnipäeva tähistav proua ja selline käitumine ei käi kuidagi kokku vanemate daamidega. Nüüd jõudis kohale, miks isegi sellise ilusa ilmaga on oma alusega sõit hoopis väsitavam kui niisama tekikotiks olemine kellegi teise reelingus. See neetud vastutus. Kapten, ütlevad. Ja siis see tüüp lihtsalt ajab kividesse…

Mis seal ikka. Igaüks peab oma vitsad saama ja mida külvad seda lõikad ja kõik muud vanarahvatarkused sinna takkaotsa. Võidusõidust polnud enam juttugi. Oli vaja lihtsalt Kuivastusse saada. Õnneks nüüd puhus ja käiku oli. Silm jälgis pidevalt, et vett ka jaguks. Ja ühel hetkel oli Muhumaa käe-jala juures ning praamgi sõitis. Olime leppinud sellega, et me läheme sadamasse kõrvad lontis. Loodetavasti kõik tuttavad on juba sõprade-sugulaste juures saunas…  või väga purjus. Siis ei peaks vastama piinlikele küsimustele, et kus te nii kaua olite jms.

Aga praamitee ääres seisis veel finišikaater. Kasutasime tema olemasolu sihtotstarbeliselt ja meile isegi pasundati. Selja taha vaadates nägime veel üht purje. Tundus folkboot, aga arvasime, et äkki on turist. Oli folkboot.

Et karistus ikka mõjuv oleks, saatis Vana meile päeva lõpuks ka vihma kaela. Oleks siis ainult kaptenile, ei, selle Vastutava Isiku patud nuheldi tervele meeskonnale. Nii tasustati meid ka saunas külma duššiga. Õnneks oli sadamas pakutav supp soe. Samuti selgus, et olime viimased, kes siiski aega mahtusid. Hea seegi.

Olemine oli siiski üsna räbal. 10 tunnine päev värskes õhus. Konkurentsis viimane. Vihma ladistas. Muhu kapell tegi ponnistusi purjetajarahvale meeleolu luua, aga läbi helivõimenduse võimendati ka kõiki neid oskusi valesti laulda… Viskasin taaskord niiskesse koisse pikali. Merle juba nohises, päev oli jõudnud oma sügis-talve. Vastik niiske aeg, kui kõik on oma jõu minetanud ja valmis sisenema puhkefaasi… Ilmateenistus lubas homseks selle jama jätkumist, tuul pidi tõusma. Selitades kuulsin, kuidas ühel hetkel hakkas lõunast vihisema. Suurte jahtide vandid ulgusid ja vallid plaksusid. Küsin endalt taas, miks ma siin olen?   

Selleks, et teada saada, kui hea on koju tulla, peab sealt ära käima.

Ma pole hingelt spordimees. Vastupidi, pigem meeldib mulle vaadata aja kulgu ja muutumist erinevates taustsüsteemides. Samas pole ma ka diivanil lesija. Üsna ruttu hakkab igav. Uued olukorrad ja kogemused on need, millest pean. See aitab paljusid asju hiljem mõista.

Ühel hetkel, erinevate mõjutajate koostöös, tuli pähe mõte osaleda Lustiga Muhu Väina regatil. Maratonregatt, nagu seda mitmel korral nimetatud. Kõlab nagu võistlus, sport seega. Tahtsime minna juba eelmisel aastal, aga siis Vana ei lasknud. Kahel korral lõhkusime masti, viimati nädal enne regatti. Ju siis polnud vaja. Need sündmused aga omakorda kannustasid seda tralli ikkagi ette võtma.
Oma esimese võidusõidu tegime 3 aastat tagasi. Natuke on kogemust kogunenud. Mõnel korral olen etapiti ka Väina regatil „tekikotiks“ käinud. Selle pagasiga tundus, et mis see siis ära ole.

Pühapäev, 19. juuli on ilus suvepäev, päevapoole lubab küll kõvasti puhuma hakata, aga entusiasm on suur. „Lust“ on enam-vähem klaar, vajalik söögi-joogikraam ära paigutatud. Meiepoolest võib pihta hakata.

Oleme Lennusadamas Albini ja Mary Lou vahel. Et Mary Lou saaks merele minna, peame meie eest läinud olema. Uurin ääri-veeri Renelt, et kas lähevad genu või fokaga? Ise valisin foka. Laht on jäneseid täis ja tundub, et tuul alles võtab hoogu. Tundub, et lühikese-püksi purjetamist ei tule. Ikel oli küll selline plaan, aga üsna varsti saab selgeks, et elame ikkagi parasvöötmes.

Stardikaater on ennast sättinud lahel Merivälja poolsesse külge. Raja paikasaamisega läheb aega. Suurema tuulega on kõige tobedam stardi ootamine. Sagimist on palju, pidevalt peab valvel olema, kel parasjagu õigus ja ega keegi purje taha pugenud ole. Samas laine loobib ja füüsis kulub.
Meil suurema tuulega sõitmises väga kogemust pole. Tänu sellele ka kahtlusi ja kõhklusi rohkem. Paar sõitu sel aastal on ikka olnud sellised, et sai proovida, kuidas masti trimm pädeb. Selliste ilmadega tiksub kuklas teadmine, et mast võib järgi anda. Panen tähele, et paljud on groodi ära rehvinud. Ka Gamajon, kes on mu hinnangul üsna hulljulge nähtus. Ma isegi ei mõelnud sellele. Hiljem mõtlen, korduvalt.
Esimene etapp läks puhtalt entusiasmi pealt. Tallinna laht on kodune ja isegi kui mühab, tundub kõik siinsamas.. Ühel hetkel hakkas rool jälle loksuma, 5 mm polt andis järele. Mis seal ikka, eks seni oleme selle loksuga sõitnud, saab siis nii ka edasi. Teine kaotus tuli Mariellega kohtudes. Kahjuks oli neil teeõigus ja ma pidin vallama. Aga kontrasoot oli kõvasti peal ja kellelgi polnud meeles seda lahti lasta. Looduse vastu ei saa ja niimoodi lahkus kontrasoodi kinnitus poomi küljest. See tegi groodi trimmimise keeruliseks. Et jõudu purjest välja suunata oli ta niikuinii laperdamise äärel. Soot oli märg ja stopper kippus järgi andma.  Aga lõpetasime umbes keskmistena. Peale korrigeerimist saime 19. koha.

Nüüd järgnes taas tobe ootamine. Paljud alles võistlesid, seega oli stardini hulk aega. Nahk oli rapsimisest märg ja kontrasoodi kinnitus ei andnud rahu. Et mitmed lõpetanud olid muulide vahele tuulevarju läinud, otsustasime ka sinna minna. Sai vähemasti lainest rahu. Valmistusime purjeid alla laskma, kui Vana võttis mu tuttuue nokatsi. Manööverdamiseks palju ruumi polnud, seega jäi vaatamata ponnistustele mütsi päästmine mütsi enese asjaks. Lõin käega ja panime ennast mõneks ajaks oma kaikohta kinni. Seal leiutas Ike otsast uue kontrasoodi kinnituse, mis teenis meid edukalt kogu regati aja.

Ühel hetkel hakkas raadio rääkima uuest stardist. Mis siis ikka, eks tuleb minna. Kuigi olemine oli sadamas juba meeldima hakanud. Starti tormamine ei möödunud viperusteta, aga starti me saime, kuigi teised olid juba teel. Võtsime teistele sappa ja võitlus algas. Laine oli jätkuvalt vastik. Mida lähemale Naissaarele, seda vastikum ( ja suurem). Kui Paljasaare tipp oli traaversis, tundus, et oleme terve igaviku juba teel olnud. Soojas voodis, enne magamajäämist, raske tööpäev seljataga, lastes mõtetel uidata, käib tihti mõte seda rada, et kui saaks, läheks pikemale sõidule. Kaua seda Tallinna lahte ikka triikida. Saaks rahus omi mõtteid mõelda ja äkki tuleb mõni hea ideegi – nii pikal sõidul pea puhastub. Nüüd on see reaalsus. Kui hästi läheb, saame 24 tunni pärast Kärdlasse. Tõde on see, et pea on üleliigsetest mõtetest puhas. Ainus mis sinna mahub, on hirm laeva pärast (taaskord mure, et  lapitud mast vastu peaks ja et oleks ikka pidanud äkki rehvima) ja et meeskond vastu peaks. Üks küsimus tekkis ka: Miks? Miks ma siin olen? Laine loobib, tuul vilistab, puri plagiseb… Tahaks pressida võimalikult otse, aga tuul ei lase, puhub sunnik otse läänest. Aga ümbruskond on jahte täis, pole me sugugi maha jäänud, mitmest oleme möödagi saanud. Soome lahel on laine veelgi suurem, positiivne on aga see, et neil on mingi loogika. Kui saad neist aru, siis õnnestub kokkumäng, tekib rütm. Nagu muusika. Ikka mäest üles ja alla. Pagidega tekivad osade lainete harjale rõvedad värdlained, mida pole võimalik eirata ja mis laksavad vöörist vastu nägemist. Kogu kajut on seest ligamärg, vööriluuk ei pea ja selgub, et mõned poldi läbiviigud lasevad sahinal läbi. Mh, just läinud nädalal kontrollisin, et vihma enam tuppa ei tule.

Teadmine, et sõit kestab vähemalt ööpäeva ja lõppu veel ei paista, ei sunni ka kella vaatama. Iga vastuveerev laine tahab oma tähelepanu ja mõtet ei saa uitama lasta.
Päev hakkab õhtusse jõudma, kell hakkab 8 saama. Neetud Naissaar ikka veel  siinsamas. Ühel hetkel, kusagil Suurupi kandis, näeme, et üks sinine alus on masti kaotanud. Merepääste kaater on abis, õnneks saavad tuge. Jõnks käis läbi – meie grupis oli kaks sinise kerega paati Mary Lou ja Olivia. Kardan, et Mary Lou. Ja mõtlen, et oleks ikka pidanud rehvima…  Hiljem selgus, et kartused osutusid tõeks.

Ratsutamine mööda mägesid jätkub, selg on märg ja mitte sellest, et vesi pritsib. Kisub hämaraks. Hääle järgi ennustame, et tuul on raugenud. Aga laine püsib. Ainuüksi teadmine, et tuul on rahunemas, teeb enesetunde kergemaks. Saab pisut lõdvestuda. Kaasvõistlejad on igal pool laiali, laine tagant ei näe eriti kaugele. Ühel hetkel, päris öö hakul satume Marielledega koos sõitma. Päris kosutav teada, et me polegi üksi jäänud. Pime aeg läheb vaikselt. Mitte, et enne oleks saanud väga niisama lobiseda, aga siiski. Ike ja Martin proovivad kordamööda tukastada. Mul und pole. Adrenaliin on üleval. 10 tundi sõitu ja me oleme alles Pakrite juures.

Uue päeva hakul tuul vaikib veelgi. Meri on ka tasasem. Need märgid näitavad, et kannatab pliit välja otsida ja miskit sooja süüa teha.  Alliklepa on traaversis. Maalt tuleb seene ja kõdu lõhna. Maabriis, merel hetkel ei puhugi. Sööme ja tervitame uut päeva. Purjeid hakkab ümbruskonnas üha rohkem paistma, kes tuleb maa alt, kes suurema vee pealt. Saame pundi jälle kokku. Tekib taas võidusõitmise tunne. Vormsi-Hiiumaa poolt liigub meie poole ähvardav pilv. Hanko suunal näeme vesipükse, ikka korralikud püksid, kahe säärega. Pilve all tõotab taas puhuma hakata. Kuigi hästi ei viitsi enam kangutada, niimoodi vaikselt vulistada tundub päeva hakul märksa meeldivam. Samas tahaks maale…

Vihm jõudis kohale. See pole mingi seenesabin vaid korralik vihm, suure V-ga. Hiiumaa peaks olema ees, aga me ei näe teda. Kaardilt paistab, aga päriselt mitte. Rassime teistega koos Kärdla poole. Õnneks nüüd ikka puhub ka ja käiku jagub. Lootus on, et ühel hetkel saame maale. Sõrmeotsad on 20-tunnisest ligunemisest pundunud ja kortsus. Kindad on ligamärjad, aga peavad siiski paremini kui paljas peopesa.

Ühel hetkel ongi stardikaater nähtavuses. Siin, Kärdla reidil, on palju salakive ja igatpidi sinna ligi ei saa. Läinud aastal istus seal üks folkboot kinni. Katsume valget vett mööda sõita. Läheduses sahmivad Tupsu ja Marielle. Tekib hasart – kas saame Mariellet füüsiliselt edestada? Suutsime. See teeb tuju heaks. Palliga saavad nad meist niikuinii ettepoole, aga see pole hetkel oluline.  Tupsu pääseb ka napilt enne, me ei lähe nii teravalt finišisse ja pidime tegema lisapaudi.

Maa! Mulle meeldib maa!
See on uskumatult hea tunne, astuda kaile, kuigi pisut kõigutab. 23 tundi, 23 minutit ja 12 sekundit kestis see etapp stardist finišini. See teeb ca 27 tundi loksumist. Isegi vihm ähvardab raugeda. Laev näeb kohutav välja, kajutis on kõik segiläbi hunnikus ja märg. Millegipärast käsi ei tõuse kohe klaarima.
Äkki näen Merlet ja Triinu-Liisi tulemas. Päike tuleb välja.

tehtud ehk muhkudest, väinast ja tuulest

tänaseks on Eesti purjetamise maa- või meremärgina tuntud iga-aastasest Muhu Väina regatist piisavalt möödunud, et korraks pilk tagasi pöörata. uhkemast uhkem on see tunne, et SEE sai TEHTUD! esimese aasta ehk esmase läbimise kohta täitsa edukalt. seda võib-olla mitte niipalju protokolle silmas pidades, aga sisemist tunnet tunnustades.
algus. et üldse algusesse jõuda, pidime Lustiga end kodusest Piritast Lennusadamasse sättima, kus
suurem hulk väinatajaid juba ees ootas. nende seas sõberid MaryLou´ga kes meid kenasti oma poordi võtsid, nagu naabritele kohane. jooksime viimase jooksu mere ja maise varustusega, et uueks hommikuks, suureks seikluseks valmis olla. liiga suuri sportlike saavutusi endale ei seadnud, see ei sobi meile. võib-olla Teet, Ike ja Martin, kes suurima töö ja kõik etapid läbi purjetasid-elasid, siinkohal mind parandavad. stardipäeva hommik näitas päikest ja laineid. viimaste rahmeldamiste vahel andsime Lusti otsad, aitasime teele MaryLou, soovides pikaks eesootavaks retkeks Tallinnast Kärdlasse (üle 70 miili) rahumeelset sõitu, seda viimast kurjenevaid ilmaolusid arvestades. pikale tretile eelnes väike sissejuhatus Tallinna lahel, aga see tundus tol hetkel kodune ning igapäevane (koht 19). moodne tehnika lasi Lusti träkkida, mis ühtpidi hoidis südamerahu. viimane küll hakkas kaduma südaöö saabudes. koos omasugustega pautis ja lainetas Lust visalt....ja MaryLou träkkerisaba oli sootuks vales suunas. nagu selgus ei pidanud kallite kaimude mast vastu tuule-lainete-marutamise trallile ja õnneliku õnnetusena saadi mast laeva ning algas nende tee tagasi Piritale. ajaloo huvides olgu märgitud, et tol öösel kostitas Vana purjetajaid tuulega läänekaarest kiirusega 12 m/sek, puhanguti kuni 15 m/sek ning lainetega, mille taha ei näinud. sõiduaeg kokku 23:23:12 (koht 13!).
24 h peale algust. Kärdla võttis võitlejad (sest võistleja kõlaks siinkohal pehmolt) vastu koos uue päevaga. ligumärjad, läbi klobitud ja ikkagi õnnelikud olid ilmselt kõik LYS III sõitjad. aga õnneks pole ju rohkem vaja, kui sõpru, kellega kogetut jagada ja jagamisi jagus. uus hommik Kärdlas tervitas malbe päikespaistega ja peegelsileda veega. poolniisked või poolkuivad jahid pakiti kokku ja võeti suund lahele uue stardi poole. vaikuses tuli start, mis nõudis ootamatut pauti, et üle liini saada. kõhklus number 1 - kas me saime stardiaega üldse sisse? Krista abiga selgitasime, et saime. liigailusa ilma tõttu ja kuna ka Kuivastusse (teekonnaks 36 miili) oli ikkagi vaja jõuda, seilasime aga edasi. lustlikult. vastukaaluks kogetud ööle oli meeskond meeldivalt lõdvestunud. seda kuni hetkeni, mil käisid: kriiiiiks, trrrr, krrrr jne hääled koos kolksatustega. "jäämägi otse ees" ütleks klassikud, aga jää sulanuks, meie istusime kivides Harilaiu ja Hiiumaa vahel. õnneks kehtib vanasõna, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. meie õnneks ja ka ilmselt ettevaatusena, et teisigi võib seal vetes kividel kohata, oli käepärast Haapsalu vabatahtlik merepääste. kallutasime, jõnksutasime, merepääste takseeris ümbrust, sikutas. tund aega pusimist ja saime taas vabasse vette. kõhklus number 2 - kas võime võistlust jätkata? võisime, kuna mootorit ei olnud kasutanud ja abistamine on lubatud. edasi enam tuju nii lustlik polnud, aga nagu Martin teatas on temal kindel tunne, et peale eelmise öö maru ja nüüdset kivides käimist põhja me ei lähe. ilus ilm (loe: tuuletus) hakkas kaduma ja asendus pilvise taeva ja purjetuulega. kivisaaga oli võtnud meilt tunni, mille jooksul enamus meie omasid eest ära läinud, kaugustesse. Kuivastu kai otsa nähes tekkis kõhklus number 3 - kas mahume finiši aega? mahtusime, viimastena omas grupis (koht 27). õhtu kostitas meid vihma ja sooja supiga. ei olnud liiga glamuurne olla ning uus hommik tundus ähvardavalt lähedal.
umbes poolepeal. sombune ja kuri hommik raputas kogu selle seltskonna taas maast ja ei jäänud muud üle, kui end taas uueks sõiduks valmis sättida. kuna öö olime veetnud suurte ORCide poordis, pidi Lust kiirelt eest kaduma. lehvitasin ja lubasin, et ootan Roomassaares (meritsi 42 miili). pidasin oma lubadust. Roomassaarde jõudsin koos Kätliniga (minu maine päästeingel) 3-4 paiku pealelõunat ja miskil hetkel adusime, et ORC I on juba lõpetanud. neil purjedki pakitud ja meeskonnad saunadesse, sööma, puhkama saadetud. no kui juba ühed kohal, mis see siis ära ei ole...ja tunnid möödusid. tulid riburada vastu õhtut suuremad. vaikus ja pimedus merel koos vilistava tuulega. Piret Salmistu kaldapealsetest korraldajatest andis ülevaate, et folkarid sootuks Kihnu läinud, LYS III aga ikka veel teel. peale 12 tundi võitlust merega oli Lust taas kai ääres (koht 25). öö tõi kaasa ka Krista, kes värskena uut hommikut ja Roomassaare-Pärnu otsa (teekonnaks 73 miili) ootas. selleks ajaks maitses uni ja puhkus juba igas asendis hea ning tundus kulla hinnaga.

viimased ponnistused. lubadused, lubadused ehk igasugu prognooside kohaselt lubati keskmisest enam tuult, lainet ja möllu. alguses oli kah. päev aga kujunes üle ootuste kenaks Lustile. seda suisa nii kenaks, et esimest korda sai kambüüsis makaronirooga vaaritada. seda siis vastukaaluks igapäevastele suitsuvorsti söömingutele. pikk päevatee kadus öösse ja uue päeva hakul, peale peaaegu 16 tundi sõitu randus Lust Pärnus (koht 28). sel ööl ootas lustilisi õnneks Martini vanemate kodu soojus ja päris voodid ja päris pesemine ja muudki, mis päris. loetud tunnikesed päris und ning taas oli vaja olla stardis. rajaks Pärnu-Sorgu ring. vägisi kippus rada olema "vastu mäge" ning esimest korda selle meeletu nädala jooksul langes otsus - katkestame. seda nii enda, Lusti kui kaine mõistuse huvides. sellest sai vaba päev, mil Lusti kõpitseda, omi asju ajada ja puhata, sest võistlus polnud ju
veel läbi. ees ootas viimane päev lühiradadega. ja päev tuli, taas kord tuuletu, peegelsileda vee ja suvega. selleks ajaks endast kõik ja pisut enam andnutena said sõidud sõidetud (kohad 24 & 21). ja lõpp. kõik. rohkem ei olnud vaja võistelda ei iseendaga ega teistega ega merega. kokku koht 26 - ilus number ju!
muhkudest kirjutan järgmisel korral.

väikese laeva suur sõit

Muhu Väina regati kell näitab, et alguseni jäänud 0 päeva 23:46:.. ja väiksemaks tiksuvad numbrid. püüame siis sellel aastal seda teha, tasa ja targu. eelmise aasta karmid koolid värskelt meeles.
meeskond on valmis, ootusärevus hinges. nii väga tahaks olla ju uhke hoolimata oma väiksusest, et me suudame ja teeme seda - Eesti kõige pikemat regatti kaasa. esimest korda.
oleme ju jupiti ja osati käinud sõitmas, kes vähem, kes rohkem. aga panna selga oma särk ja
päikesevarjuks nokats pähe ja öelda, et MEIE lustime ka. see tunne on tore (et mitte öelda vägev)! ettevalmistused on võtnud Teedult suurema osa nädalasest puhkusest koos mõningase osa närvirakkudega. jääb vaid loota, et sõit on seda väärt. ja ka kogemus, mis meid meeskonnana ees ootab. eks siis nädala pärast laupäeval paistab, kas lust meie hingedes ja koossõitmistes on püsiv.
andku Vana meile ilusaid sõite, soodsat tuult, rõõmsat meelt ja ilusat homset!

lustiga Lustist

viimasest kraaksatusest siinse kivi otsas on möödunud nii palju aega, et vist isegi Läänemeres vesi vahetunud ning kaladel kolmas põlvkond käsil. kormoranidest rääkimata. täna on aga viimne aeg rääkida Lustist. suguselts RJ85 ehk parajas eas rootslane made by Rolf Jacobsson, aastast 1976.

Lust (by Leida)

kes ta on? meie kaaslane, pelgupaik, hobi, murelaps, rõõm ja lust. purjelaev, mille omanikus läbi Suure Juhuse ja Hea Õnne saime 2011 aastal. sellest ajast peale oleme püüdnud teda heaperemehelikult hoida ning armastada. vajadusel aidata. üksi jääks aga lusti väheks, sestap oleme viimased 3 suve oma Lusti-pere läbi mõnusate juhuste laiendanud ja tänaseks on pere parajalt suur - Krista, Ike, Martin, Merle, Teet ja junga Tobias. igal meist on Lustiga oma lugu. kõigil meist on omavael oma lugu. ja see on suurepärane, et me kõik oskame lustida, see meid hoiab-ühendab.

kuidas on kulgenud? nüüd peaks rääkima saavutustest. neid on meie endi silmis tohutult, kõrvalt vaataja jaoks aga nagu polegi. see ongi meie lust. ehk siis 3 suve tagasi proovisime alustada tasapisi KJK Kolmapäevakutel võistlemisega. proovisime, õppisime tundma Lusti käike, ennast organiseerima ja koostööd tegema. medaleid ei võitnud, aga sära oli alati silmades. kangemad mehepojad läbisid ka Greta CUP´i, seda ikka kogemuste saamiseks. 2014 tundus igati tore purjetamise suvi tulevat ja tegime ka oma esimese Suure Plaani - läheme Muhu Väina sõitma. sõbrad juba ammuilma keelitanud, et me ikka tuleks, sest seltsis ju segasem. püüdsime võtta Kolmapäevakuid tõsiselt, vaja ju harjutada, harjuda, karastuda. siis aga olid Vanal meiega teised plaanid ning nädalapäevad enne Väina käis pauk, mürts ja poole võistluse pealt oli meie Lust ilma mastita, asemel kena A täht. motivatsioon ja tuju langesid miinustesse ja uhiuued särgid jäid ootama paremaid hetki. suvi rullus märkamatult edasi andmata armu, sest üks masti kaotus ei jäänud ilma teiseta. oli selline hooaeg.

nüüd 2015. oleme talvitunud, mõelnud ja järjekindlusega esimestest Kolmapäevakutest osa võtnud või vähemalt püüdnud võtta. ilmataat on sel kevad-suvel aga äärmuslikke meeleolusid näidanud tuuletust vaikusest mässava mereni. meie oleme olnud valmis. teinud omad esimesed sõidud olles uhked saavutatu üle. seda siis pildis, kus vaid korra oleme lõpetanud viimastena ehk 1 punktiga ja rohkem pole meile rõõmuks vaja. see ei tähenda seda, et paremini ei tahaks. Ike mehitusel oleme kaunitarile sebinud ka uue foka, groot on nõelasilmast tulemas. tunne on ilus ja Muhu Väin plaanides. hoia meid Vana ja anna kena pärituult!

Soome, me Soome (2011)

et mitte tekitada illusiooni, nagu olnuks esimene päev ainult päikest täis, olgu märgitud seik, et kuskil keset merd ja ookeani käis krõps. seda me keegi ei kuulnud, aga tulemuseks oli see, et Emily rooliratas keeldus ühel hetkel koostööst. ja mida sina tüürid kui tüüri ei ole... kapteni sajatuste saatel kiskus vana mehhaanik Tiit ennast maika väele ja sukeldus kuhugi ahtri alla. nina õline teatas, et nüüd nii on, et kruvid läinud ja mutreid pole (no päris nii lihtne küll polnud, aga mõte jääb samaks) - seega olime roolitud. millal see aga taksitanud merematka kui pinn olemas! eks Emily masti jahi pinniga juhtimine aga oli jõu-number omaette. mis küll pikapeale omaseks ja sujuvaks muutus.

kas nüüd sellest, või mere üüratust avarusest heitunud väike Ann otsustas, et talle aitab ja hommiku saabudes Elisaari kohale oli vaja leida talle peatus. nii sai uus päev alguse logistikaga, kus me väikese Anni kuhugi (ei tea täpselt kuhu) jumalast hüljatud kaile jätsime.... hilisemad asjalood küll selgitasid, et ta sinna ei jäänud vaid ema abiga rõõmsasti maad mööda kindlama jalgealusega ka lõpuks koju jõudis.

meie suund koos üllatavalt kena ilma ja Jussikesega oli Jussarö - pärl meie meredes. väike eine ja siis oli vaja minna seda saart uurima. avastama. stardipaigaks laste mänguväljak koos telefoniga, suundusime ringreisile. üle kivide ja kändude, heinamaa ja kaljude. võtsime ikka ka saare kõrgemaid punkte ja torne. jäädvustasime oma käigu kivirannale. kui on ikka kivist maad, siis see on Jussarö. ilmataat oli selleks ajaks enda ja meiega rahu sõlminud ning paremat päeva maailma avastamiseks olnuks raske soovida. vahepeal läksid küll rajad mitmeks, aga saare eelis on see, et see on "ümmargune" ning kõik teed viivad lõpuks sadamasse. telk-inimesed püüdsid kivide ja kiviklibu vahele endale öömajasid püstitada, kultuurihuvilised said kohalikus sadamakontoris-kinos vaadata õhtust seanssi linateosest, mis kajastas Jussarö ajalugu. kõik eluks ja õhtusöögiks vajalik valmis mõeldud, oli aeg saunale. osadele oli see esmane, teistele teisane kogemus - kus saunalava ruum samasuur kui mõne Eesti maakooli aula. sealhulgas ikka lava ka.päevane päike ja merevesi maha uhatud, oli aeg öösöömaks. kivine lõkkeplats koos maailma ilusaima ja rahulikuima vaatega merele, lõppevale päevale. miskit enamt olnuks patt soovida. seltskonnast rääkimata.