kolmapäev, detsember 29, 2010

Merepäevad Kotkas (4 ehk suur suvi)

Siin on põhjust olla nõus ütlusega "hommik on õhtust targem". Uus päev Pranglil algas kenasti, et mitte öelda imeliselt. Päike sirutas kiired pikalt välja ja vesi oli peegelsile. Hommikune pesu oli küll kasin, sest pesta eriti ei saanud, söök oli nagu hommikuti ikka mõnus ja päev võis alata.
Kompenseerimaks pesemise puudujääke, oli pikemas perspektiivis vaja ette võtta ujumine. Lühemaks ehk lähemaks eesmärgiks "Must luuk" ja vahepealseks peatuseks Prangli kirik. Kultuurist on meie parv ju alati lugu pidanud. Riided, mis selga sai pandud hakkasid teekonnal pikkamisi kaduma. Kuramuse kuumaks kiskus. Piduse kohaliku õhtu nähud ümbritsesid meid kõikjal - tont teab kust tulevad motikad, jõrmid jeebid koos kõrvulukustava tümpsuga ja suuremal-vähemal määral kohalikud, kel silmavaade udune. Ka poemüüjal oli mure - koeratoit oli kuhugi kadunud. Aga jäätist ja limonaadi me saime ning elu oli ilus.
Kiriku juures oli 3 head asja - mõnus ja rahulik, sai soovi korral pissil käia (paberi rull oli ju ometigi meil kaasas), saime endale koera.
Kirik võetud, oli aeg naa kaugel, et siis ikkagi merde minna. Teerada võpsiku vahelt viis rannani. Keset teed ja otsapidi kraavis, olime sunnitud mööduma juba tuttavas jeebist, mis mürtsu-muusikat levitas. Auto oli tühi, koer oli ikka meiega.
Ujuda oli täitsa värskendav, mitte liiga palav ja peale suplust pole miskit paremad kui kõrsikud, mida Kädi ja Heike jagasid. Koer sai ka. Lisaks endale, avastasime rannast veel ühe peni, kes kurvalt kinni oli seotud ja ilmselgelt kedagi ootas. Kuna päikene küttis ja meie loomi armastame, siis tundus see ülekohtune, nii sai see koer vabaduse. No palume vabandust!
Mõistlikul ajal, enne õhtut ja pärast lõunat, sättisime end taas sadamasse, pakkisime oma nodi kokku ja ees ootas viimane ots sellest tripist. Ees ootas kodu, ootas Tallinn. Seilasime, võtsime päikest, kõrbesime psiut, jõime viimaseid jääke. Vahepeal oli meelest läinud see, et tavapäratult oli me reis saanud Pirita asemel alguse Lennusadamast. Imelik tundus Tallinna poole minna ja samas mitte minna Piritale.
Sadam ootas. Andsime otsad ja hakkasime oma nodi kokku ja välja tassima. Seda oli uskumatult palju ja 1 purk kompotti ka. Päike hakkas mahedamaks minema ja õhtu tulema.