reede, jaanuar 28, 2005

Kährik vaatas vilksamisi üle õla ja lisas sammu ...

Kährik vaatas vilksamisi üle õla ja lisas sammu. Öösel sadanud lumi oli kohev ja selles liikumine päris vaevaline. Täna oli üle pika aja külm ja Kähriku varbad kippusid kümetama. Kerel oli küll soe, võiks öelda isegi, et palav, aga varbad olid paljad ja pikapeale hakkasid külmetama. Tuju oli aga kehv. Mitte külmast ilmast, vaid sellest, et Kass Peeter oli lubanud Selle asja korda ajada, aga nüüd venitab. Kährikute seas pole see kombeks: kui on kokkulepe, siis tuleb seda täita. Tundub, et kasside seas käivad asjad teisiti. Kährik ütles seda ka Peetrile, aga tundus, et sellest sai meelerahu ainult Kährik ise. Peeter jäi oma kavalate silmadega vahtima ja ei öelnud midagi. Siis Kährik pahandaski, keeras selja ja tuli tulema.
Aga lumi muudkui sajab ja sajab... Metsaalune on nii pehme ja valge. "Lähen hoopis kinno", mõtles Kährik ja oli oma mõtte üle õnnelik.



teisipäev, jaanuar 25, 2005

Tangsepa jutud: Torm 6

Lea võttis karbi värisevil käsil vastu. Juba ammu polnud ta sellist tunnet tundnud. Aastaid olid nad vanamehega üksteisest mööda elanud. Naine rohkem laste jaoks, kes küll juba üsna suured ja üha vähem aega koduseinte vahel veetsid. Nemad olid ka ainukesed, kelle jaoks Ahjualuse naine oma päevi õhtusse veeretas. Ahjualune ise käis ja toimetas omi asju - ei teadnud Lea täpselt, kus või kellega. Igal hommikul pani vanamees metsa poole ajama ja koju jõudis alles pimedas. Naine sai loomulikult aru, et selline käitumine on vanamehe loomuses.
Kui nad tutvusid, oligi see nende elu sisu - Ahjualune käis peenemates köökides lihtsameelsetelt süüa nõudmas, Lea oli kodune proua. Oi, millised kleidid ja pitsidest kraed teda ehtisid! Eriti meeldis naisele see kollane, suurte päevalillede ja kõrvitsatega kleit, millel nii palju nööpe seljal, et selle selga panemine võttis oma pool tunnikest. Aga see-eest hoidis see Lea piha trimmis, nõtke ja nägusa. Ja kui mees oma tööotsalt koju tuli, oli tal ikka kaasas mõni väike üllatus või möödaminnes hekilt murtud roosiõis. See oli romantikast tummine aeg täis meeletust, lõhnu ja maitseid.
Puna tõusis Lea kurrulisse näkku, kui ta sellele mõtles. Inimesed on muutunud. Sellega koos ka Ahjualuse pere.
"See on sulle", ütles Ahjualune ebakindlalt ja alandlikult. Juba ammu polnud ta Lead sellise pilguga vaadanud. Mehe silmad olid pisut aukus ja kurvad. Niiskes pilgus mängles küünla värelev helk. Kortsulisel suul oli aga naeratus, nagu paluks vanamees andeks kõikide nende hallide päevade eest, mil nad olid teineteisest mööda jooksnud.

esmaspäev, jaanuar 24, 2005

Tangsepa jutud: Torm 5

See oli Leale viimane piisk karikasse. Nüüd ei osanud ta enam muud teha kui karjuda. Istus keldri ees pingil ja röökis, sinakad veresooned kühmudena oimukohtadel pungitamas ja silmad pisaraist kilavil. Hallisegune juuksesalk oli langenud naise kõrgele otsmikule varjates sügavaid vagusid, mis aeg tema laubale oli vedanud.
Ahjualuse küljeluu Lea oli tubli naine. Igal sügisel vedas ta pangede kaupa marju ja seeni metsast koju, et oma vanameest ja viit last toita. Talve hakul olid keldririiulid mahladest-moosidest lookas. Kevadel vara, kui loodus ärkas ja mahlad jooksma läinud, vedas ta kuu aega jutti igal päeval seljatäie pajuvitsu kuuri nurka, et talve pimedatel tundidel punuda neist korve ja muid notsikuid. Turul läksid need hästi kaubaks ja aitasid talve kenasti üle elada.
Nüüd oli aga vanamees keldri teadmata suunas laiali vedanud. Lea pani tähele küll, et viimasel ajal kadus riiulitelt purke-pudeleid kiiremini kui tavaliselt, aga ikka mõtles, et ju lastel isu magusa järele tulnud.
Aga ühel päeval tuli Ahjualune koju kuidagi heas tujus, silitas Leal juukseidki ning oli muidu lahke olemisega. Õhtul kui lapsed magama heitsid, võttis taskust väikese karbi ja ulatas naise poole. Küünlavalgus mängles samblarohelisel sametil, millega karp kaetud oli. Kuigi kahtlus puges hinge, tundus sellel hetkel kõik nii ilus ja ootamatu, et naine lasi sellel tundel enesest üle rulluda, nagu hommikune udu katab suvehommikul lodud ja niidud, et muuta ärkav loodus pisut salapäraseks ja lummavaks.