Suur merereis anno 2009 vol 2

Esimene etapp. Haapsalu – Lehtma
Uus päev leidis reisiseltskonna laevas magamast, kes tekil, kes kois. Varahommikune päike oli aga kuum. See ajas tekil magajatelt kiiresti une silmast ja sundis magamiskotist välja pugema. Et eelmisel õhtul oli külavahel jalutamine osalejate puudumisel programmist välja jäänud ja linnast saabuvat provianti polnud veel Haapsallu jõudnud, siis otsustati minna uudistama jahta väiksemat õde, jaala Vikanit. Vikan seisis üsna kurval moel Rannarootsi muuseumi juures asuva kai küljes. Et hommikukohvi oli veel joomata ja Veskiviigi trahteri uksel ilutsev silt teatas, et avamine toimub alles kl 11, siis seadsime sammud Promenaadi hotelli juurde. Hotellis peaks ju kohvi ikka pakutama. Selgus aga, et nii lihtne see polegi. Hotellis oli hommikusöögi aeg ja letist meile kohvi ei tahetud müüa. Soovitati kogu hommikusöögi pakett osta. Me ei tahtnud. Tagasi sadamasse jõudes selgus aga et trahter on siiski avatud. Pika venitamise peale lubati isegi kohvi anda. Masina ja operaatori mitte väga sujuva koostöö tulemusena said kannatlikumad oma kohvi kätte ja nüüd võis hakata ootama linnast saabuvat provianti ja puuduvaid reisulisi.
Kella 10 paiku saabusidki Lauri, Anz, Karin, Kädi, Heikki ja Kadi. Kaasas koormate viisi süüa-juua.
Kella 11 paiku saime otsad lahti anda ja uus päev merel võis alata. Vaatamata keelitustele ja meelitustele jäi Kadri meile sadamasillale järele lehvitama. Eks oli kahju tal lahkuda ja meil tal lahkuda lasta.
Tuult nagu oli ja nagu polnud ka. Igatahes püsis lootus, et Voosi kurgust välja saades saame purjed üles tõmmata. Ilm näitas küll oma seda palet, mida enamik puhkajaid Eestimaal ootab ja loodab: pilvitu taevas, 23 kraadi sooja ja mahe tuul.
Jälle võti pillid välja ja laulujoru üles. Ees ootas pikk päev mööda Hiiumaa põhjarannikut. Vormsi põhjapoolusest möödumise järel otsustasimegi Runbjarni kõige ilusamal moel eksponeerida ja tema valged purjed lahti tõmmata. Tuul, mida küll eriti polnud, mängis meiega vingerpussi ja ei lasknud meid valitud kursil purjetada. Aga see-eest oli vaatepilot ikka väga ilus. Andsime mootoriga pisut käiku juurde, et mitte Hiiu kurikuulsate madalike peale sõita. Ja varsti, kui päike oli suurema osa oma päevasest normist läbinud, paistsid Kärdla ja Lehtma ilma kiikritagi.
Lehtma sadam oli suhteliselt tühi ja vaikne. Mõned kalalaevad, kolm soome matkapurjetajat ja mõned väiksemad mootorpaadid. Sadamakapten oli lahke ja abivalmis mees. Näitas kus teetolmu saab maha pesta ja kus vett lasta. Sadamas, teiselpool luiteid asus aga ilus liivarand, kuhu reisuseltskond üheskoos suundus. Merevesi oli ootamatult soe ja värskendav.
Tagasi laevale jõudes selgus, et selle reisi populaarseim jook on olnud punase sildiga koolajook, mille varud olid lootusetult otsa lõppenud. Sooja ilmaga aga puhast rummi juua ei olnud väga ahvatlev väljavaade. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – Tiidu tuttavad villavabrikandid olid just Lehtmast möödumas ja tõid meile vajalikku joogipikendust. Samal ajal askeldasid usinad tütarlapsed kambüüsis ja üllatasid meid üsna pea mõnusa õhtusöögiga. Täiskuu taevasse tõus andis selgelt märku, et esimene päev on omadega õhtusse jõudnud. Pikast teest väsinud pugesid magama. Vähema unega merekarudel jagus aga juttu veel pikaks ajaks. Rummi ka.

Suur merereis anno 2009 vol1

Kui tavaliselt algavad meresõidud mõnest sadamast, siis sel aastal algas meie igasuvine merereis hoopis lennujaamast. Uus oli selle aasta reisu juures veel seegi, et nii uue laevaga polnud me varem oma sõite teinud. Jahta "Runbjarn" sai valmis alles selle aasta alguses. Kiituseks võin öelda, et tegemist on väga mõnusa ja avara purjekaga, kus (äraproovitult) mahub tantsugi lööma.

Proloog ehk kas hapukurgi ja keedetud munadega pääseb lennukile.
6. august 2009

Lennujaamas kogunesime me tõesti. Mitte, et me kaugetele meredele oleks sõitma minemas. Hoopis nii oli mugavam ja kiirem Kuressaarde jõuda. Lennukile pääsemisel pole vahet, kas sõidad üle suurema või väiksema lombi. Turvareeglid on kõigile ühesugused. Seepärast küsis Elo igaks juhuks, et kas hapukurgi ja keedetud munadega ikka pääseb lennukile. Vastus oli kõhklev, kuid katse-eksituse meetod näitas, et saab küll. Lennureis võttis Tallinnast Kuressarde aega 35 minutit. Ilm oli suurepärane ja meeleolu ülev.
Kella poole kümne paiku astusid meie jalad Runbjarni lehisest tekile. Jäänud oli veel korraldada reisu esimese etapi karastavate jookidega varustamise aktsioon. Aastakümnete tagant tuttav olukord leidis aset 3 minutit enne kümmet kohaliku kaupluse ukse juures. Nimelt avati see kauplus kell 10, näljased-janused olid aga targu varem platsis. Saabusid ka Margus ja Vallo, kes olid õnneks või õnnetuseks nimetatud kuupäeval (küll aastaid tagasi) siinsel planeedil ilmavalust näinud.
Varustatult tagasi laeva jõudes heiskasime pidulikult kängi lipu ja andsime Kuressaare jahisadama otsad valla. Sõit algas. Meid saatsid sel ilusal väljasõidul arvukad optimistid. Pean silmas siin noorpurjetajaid, kel suured sõidud kõik veel ees. Ilm oli ilus. Võibolla liigagi. Vesi oli sile ja tuult jagus vaid neile noortele sportlastele kel kerged paadid. Meie pidime lootma sel hetkel vaid diisli jõule.
Et meie reisu esimesel etapil Kuressaarest Haapsallu osalesid ka mõned „külalisesinejad“ – näiteks eelpoolmainitud sünnipäevalapsed, siis ei saanud üle ega ümber meeskonna ühte sulatamise tegevustest. Sünnipäevalised said laulu ja tortide osaliseks, lendasid šampanjakorgid, kormoranid ja kajakad.
Runbjarni kapten Veljo oli kusagilt sutsulesta hankinud (noh, nagu eestlastel ikka kombeks - peab ikka hankima ja muretsema igasugu kraami) ja jagas seda lahkel moel meiega. Ausaltöeldes maitses hästi! Et ilm näitas stabiilsuse märke ja tuuleõhk püsis Saaremaa põhjakaldal pea liikumatuna, võttis võimust lõunamaine manjana meeleolu. Meresõitjad koorisid eneselt järjest riidehilpe vähemaks. Tekile toodud viiul ja karmoška lasid kuuldavale helisid, mis kostsid arvatavasti vähemalt Abrukani. Ainus probleem oli see, et purjetada ei saanud.
Niiviisi 6 sõlmega liikudes jõudis Runbjarn Muhu rannikule, eemalt paistsid juba Virtsu tuulikud. Ja Suures väinas puhus tuul. Ainult et põhjast ja seega meile üldsegi mitte sobivast suunast. Vahepeal üleskerkinud ujumisteema sai Hobulaiu juures reaalse lahenduse. Laev jäi seisma ja julgemad kargasid üle parda päeva jooksul päikese käes küpsenud ihu värskendama. Rõõmu kui palju!
Ja juba paistiski Haapsalu oma lossivaremete ja kirikutornidega. Veskiviigi sadamas saime veel valges otsad kai külge ja jalaga jälle maad puudutada. Päevane mittemidagitegemine oli reisumeestel kõhud tühjaks teinud, mistõttu säädsime oma sammud Veskiviigi trahterisse keha kinnitama. See aga võttis seni väge ja entusiasmi täis merekarudelt viimse jõuraasu. Seltskonna üks nooremaid, Kadri küll keelitas noori madruseid veel laulma ja spatseerima, kuid laulujoru ja jutulõng katkes üsna pea väsinud karude suul ja nii kaikus üsna pea Runbjarni kohal vaid väsinud meeskonna vaikne urin.