Gambia 3

Kolmas osa ehk lugu sellest, et “päris” Aafrika loomi Gambias enam ei kohta

Gambia nagu enamus Aafrika riike, on väga värviline. Inimesed kannavad värvilisi rõivaid ja ehteid. Arvatavasti tuleneb see nende loodusest. Suhteliselt hõlpsalt võib kohata erinevaid värvilisi linde. Gambiat peetakse linnuvaatlejate paradiisiks, kuna seal ristuvad erinevate linnuliikide rännuteed. Loetletud on 560 erinevat linnuliiki, mille suurus ja värvid varieeruvad väga laias ulatuses. Põõsastes elavad mitut liiki putukasööjad, kelle suurus on mõne liigi puhul vaevalt pöidla suurune. Taevasse pilku heites on aga alati silmapiiril mõni wolfo – kohalik raisakotkas. Suur lindude mitmekesisus on toonud kaasa sellepõhise turismiharu – üle euroopa tulevad turistid, kes võtavad kohapealt enesele koolitatud giidi, ja tegelevad varahommikutel ning päeva loojangul erinevate linnuliikide kollektsioneerimisega. Kuna liike on palju ja suuremal osal neist on oma kindel käitumismall, siis on giidiga mõistlik ringi käija ka tavalisel loodushuvilisel, see aitab avada nii kohaliku looduse varjatud pärle kui kohalike inimeste igapäevase elu huvitavaid tahke – tuletan meelde, gambialased on väga sõbralikud ja lobisemishuvilised.
Nii nagu võib igal sammul kohata mõnd linnuliiki, on lihtne sattuda ka erinevate sisalike otsa. Suurim neist ja mitte eriti igapäevane elukas on iguaan, ligi meetri pikkune Niiluse monitor-sisalik. See on võrreldes meie kivisisalikuga tõsine draakon. Minu esimesel kohtumisel selle loomaga võttis ehmatus hetkeks selja märjaks – siiski oli tema minu kohtamisest sel hetkel veel suuremas šokis ja tegi ruttu, et mangroovivõssa peitu saaks. Ühel teisel kohtumisel ronis selline elukas mööda sirget bangalo-seina üles katuse alla, ju läks kuuma eest peitu. Igatahes tekitas kõhedust mõte, et ka meie majakese katuse all võiks mõni selline end varjata. Väiksemaid sisalikke – agaame ja gekosid võib kohata aga pea igal sammul, kui aga silmad korralikult lahti hoida.
Suuremaid loomi, millesarnaseid näiteks Serengetis safaril kohata võib, Gambiast enam ei leia ja seda juba üle saja aasta. Elevandid notiti elevandiluukaubanduse tagajärjel. Suuresti on süüdi ka põllumajanduse kiire areng ja sellega seose metsloomade elupaikade pidev vähenemine. Gambia jõe ülemjooksul, kus vesi magedam, elavad küll jõehobud ja krokodillid. Savannis elutsevad tüügassead ja kohalikud antiloobid. Ühest küljest liikide säilimise huvides, teisest küljest turismiärile kaasa aitamiseks on loodud mitmeid loodusparke, kus ka tähtsamaid loomaliike lähemalt näha saab.
Gambia loomastkust rääkides ei saa üle ega ümber ahvidest. Neid inimestele kangesti meeldivaid elukaid on seal 4 sorti. Kõige julgemad ja mõneti lausa ülbed on rohekat karva musta näolapiga Callithrix pärdikud. Julgemad neist elavad ka hotellide õuedes ja käivad seal turistidelt söögipoolist nurumas. Metsas ja loodusparkides elavad nad suurte kolooniatena. Märksa aremad on punakat karva Colobus ja Patas-ahvid, kes hoiavad üldiselt inimestest eemale.


Gambia on kokkuvõetult üks väike maa, mis peidab endas meeletult palju avastamist, eriti põhjamaisele rändajale. Paljusid kutsub see tagasi. Mõne jaoks on tõmbenumber see, et end ookeani ääres sooja liiva peal nädalaks lahti rullida ja patareid täis laadida. Mõne jaoks ei piisa ka mitmest nädalast, et kõik linnud, mis selakandis kunagi nähtud “oma kontole saada”. Minu jaoks jäi kripeldama soov saada teada selle sõbralikkuse saladus, mis kohalikel inimestel aitab rõõmsalt oma päevi, trummide saatel tantsu vihtudes ja kora saatel unistavalt oma inisevaid laule lauldes, õhtusse veeretada, olles õnnelikud lihtsate asjade üle.

Gambia 2

Teine osa ehk lugu sellest kuidas lätlased eestlastele taaskord ära tegid

Eestiga ei seo Gambiat suurt miski. Või kui, siis asjaolu, et 2001. aastal külastas Banjuli jahtsadamat ümbermaailmareisilt tagasiteel olev jahtlaev “Lennuk”. Või et palju aastaid enne seda külastasid nii Gambiat kui selle naaberriike Nõukogude meremehed, kes tihtipeale olid ka Eesti päritolu. Suur oli aga minu imestus, kui väikese turismiküla Kotu “supermarketist” (mis oli ca 50 ruutmeetri suurune ruum tihedalt täis kaubariiuleid) leidsin Hollandi ja teiste Euroopa riikide päritolu mahlade kõrvalt Läti mahlade lipulaeva Gutta, mille pakil ka eestikeelne sisututvustus ilutses. See leid ei jäänud aga viimaseks komistamiseks meie kallite lõunanaabrite otsa.
Mööda Gambia jõge, mis on ca 1125 km pikk ja suudmealal üle 10 km lai, ülesvoolu sõites tulevad vastu jõe põhjakaldal asuvad külad nimega Albreda ja Juffure. Need on külad, millest on saanud tõelised turistilõksud – sinna viiakse turiste nii laevade kui kohalike kalapaatidega – piroogidega. Vaatamata sellele, et kohalik rahvas on pideva turistide voorimisega ära rikutud, saab neist paigust päris ülevaatliku pildi kohalikust elukorraldusest. Majapidamised on ümbritsetud kõrgema taraga ja kogu elamine käib meie mõistes hoovis. Majad (või siis katusealused) asuvad ümber selle hoovi ja nendes käiakse peamiselt magamas ja päikese eest varju otsimas. Küla elukorralduse tähtsaim organ on külavanem. Juffure külavanem oli üks kahest Gambia naiskülavanemast. Üldiselt pärib selle ametikoha pere vanim poeg, selle puudumisel aga ka tütar.



Albreda ja Juffure on kuulsust kogunud tänu ameerikas oma juuri avastades raamatuga valmis saanud kirjanikule Alex Haleyle. Alex väidab ennast olevat oma esivanemate kaudu just Juffurehi külast pärit. Albreda külla rajasid 17. sajandil prantslased oma garnisoni, millest kujunes hiljem oluline kaubavahetuspunkt. Et Gambia jõgi on suur ja suures osas laevatatav, sai sellest oluline kaubateede alguspunkt – jõeäärsetesse sadamatesse toodi kokku erinevat kaupa – lisaks põllumajandustoodangule mitme sajandi vältel ka orje. Orjakaubandusele on pühendatud ka Juffures asuv ainuke muuseum – suuresti taaskord tänu Alex Haleyle. Igasugu käe-, jala- ja kaelaraudade vahel inimkaubanduse võigast ajalugu uurides komistan aga seinal asuvale tahvlile, kus Gambia jaoks olulised aastaarvud ritta on seatud. Seal seisab ühe valitsejana ka Kuramaa Hertsogi Jakobi nimi. Selgub, et Kuramaa hertsoga Jakob, kes valitses 1642 – 1682, oli agar laevandushuviline. 1651. aastal alustas ta oma esimest ekspeditsiooni Gambiasse, juba järgmisel aastal teatakse aga veel kahte ekspeditsiooni. Aafrikast loodeti saada nii kulda, elevandiluud kui üha paremini kaubaks minevaid orje. 1653. aastal hankis hertsog Jakob ka enesele Tobago saare Kariibi meres ja kolm spetsiaalselt orjalaevaks ehitatud alust - seega oli tehtud algus orjakaubanduse käimalükkamiseks. 1654. aastal saabus Gambiasse kokku viis Kuramaa laeva, kes sealt orjalasti peale saades edasi Tobagole purjetas. Kuramaa ülemvõim selles piirkonnas lõppes 1659. aastal. Edasi käis riik paljude teiste Euroopa riikide vahel käest kätte, kuni 19. sajandi alguseni, mil Briti kroon otsustas orjakaubandusele kui sellisele kriipsu peale tõmmata ja 1820. aastal võeti riik Briti kuningriigi kaitse alla. Seepeale jäi nüüdseks perspektiivitu maariba Senegali (mis oli Prantslaste koloonia) haardes tähelepanuta. Inglase üritasid seda küll vahetada mõne Aafrika idakaldal asuva maalapi vastu (selleks ajaks oli välja kujunenud, et Briti asumaad asusid pigem Aafrika idarannikul). Seda väikest maalappi ei tahtnud aga keegi. Nii jäigi Gambia üksinda vaesusesse ja sai suhteliselt valutult 1965. aastal iseseisvaks.