esmaspäev, juuli 13, 2009

Inimene ei saa selle vastu, mida veri nõuab

Ja nii ta on. Kui ikka veri nõuab merele, siis peab saama ehk tegelikult oli see väikestviisi ettekääne minna merele. See, see tähendab siis etendus "Latern". Plaanaitud sai teist kaunikesti kaua.ja nüüd on see möödas.
Pühapäevane pealelõuna on teatriks üks äraütlemata kena aeg, ikka kogunemisega Pirital, võileivad ja mulliveinid kaasas. Üks kena seltskond Minnalt maha aidatud ja leida sealt muuhulgas Aivar pesakonnaga ning saigi plaks ja parem käsi ja vahetus. Meie üpriski suur

seltskond oli kirjum kui varem, aga sama rõõmus kui varem. Minnes anti parasjagu tuulekest, et Minna purjeisse ajada ja tuult püüda. Mõnusalt, ilma kiirustamata. 
Paar tundi meresõitu tekitasid äraütlemata suure kultuurinälja ja nii me otse Omari küüni poole põrutasime, virgemad jala, mugavamad veoka kastis. Nii nagu saare komme nõuab. Etendus ise oli omas vanas headuses, aga vähe värskemas koosseisus, mis ühtpidi tore, teisalt aga siinkirjutajat häiris pidevalt silme ees jooksev võrdlus. Mis teha! Õnneks tundus, et mere ja teatrisõbrad jäid rahule, ei märganud ühtegi morni või rahulolematut nägu.
Tükk vaadatud ja taas Minnale. Vastu ööd oli aga vana kõik tuuled kenasti kokkupakkinud ja meil ei jäänud muud üle kui mootor podisema panna. Peegelsiledasse vette saare nurga taha kadus ka päike. Kõik oli ilus.
Kadus päev ja saabus sadam. Otsad kai külge ja lehvitus. Ikka oli ilus!