kolmapäev, juuni 28, 2006

Naistest, lauludest, saarest


Vahepealse värgi vahel, piinilk tunnistada, jäänud üles tähendamata üks ütlemata hea ärasõit reaalsusest. Sõit Naissaarele naiste lauludele.
Kogu asja mõtte käras välja Lavri, kes ütles, et saada 15 piletit ja otsigu ma laev. Kus häda suur, seal ikka abi. Telefonikõne, Kaspar (see suurem), laev. Ja nii oligi, et õigel neljapäeval seadsime osaga kängist ja portsuga muudest sõpradest taas tee Pirita poole, kus sedapuhku pakiti meid Illo peale. Emerald oli sõidus ja meid nats liiga palju. Või vähemalt Emeraldi jaoks.
Sõit läks toredasti. Nagu ikka. Et elevus suurem oleks kohtusime lahel ka Emeraldi ja Aivariga, kes üle tuulte ja lainete üritas arvamust avaldada, et oleme reeturid! Lehvitasime Aivarile ja Matsile ja kihutasime purjeis edasi Naissaare poole, sest etendus ei oota.
Saarel randudes ja autokasti kakerdades leidsime eest päevalehtnikud ja kirjastajahärra, ikka liiga väike see maailm. Siis see algas: naiste laulud. Kui sellele mõelda, siis hing siiani hell. Sellist jõudu, sitkust ja tugevust, mida kogu etteaste kandis on raske sõnadesse panna. Kanamummud tulevad. Ühtpidi nii õige ja ürgne - naiseks olemise rõõm ja valu. Ja ilu. Tuhat tänu isand Kaljustele, kes sellise projekti ellu kutsus.
Tagasisiõit. No me oma laiendatud kängiga jõudsime Illole suht kenasti. Natuke jala, natuke rongiga, mille juhtimise Timmo enda laiadele õlgadele võttis ja kohal me olimegi. Ning siis jäime ootama Kasparit ja Jannet. Ootasime ja ootasime ja me fantaasia alguses hõljus, hiljem juba lendas. Mäng on ka suure inimese töö. Et asi magusam olek, nähes noori peale pikka ootamist tulemas, ei saanud laulurahvas neid tervitamata jätta "Mesipuuga"..."ta lendab õielt õiele, ta lendab mesipuu poole...".
Öö hakkas meid endasse mässima ja kodutee algas. Küll natuke tuuline, vihmane, aga see ei olnud oluline. Miskil kummalisel põhjusel oli taas hea. Ka pisut haiged hinged, mis mõnel kaasas olid selle elamuste keskel tervemaks saanud...
Öises vihmas ootas meid Pirita, kodu. Aitäh kõigile, kes seilasid-seiklesid.

esmaspäev, juuni 26, 2006

Competent crew


 Nii seisab tunnistusel, mis käes. Pisut uhke tunne ikka kah. Võibolla isegi nati liiga vähe oli vaeva ja peavalu kui võtta finesailingut kui kooli. Selle eest parajalt funi... palju uut... palju huvitavat ja palju tarka.
Viie koolisõidu sisse mahtusid nii täielik tuulevaikus, mop (küll vendriga), iseeneslik halss, tõsine kreenis sõit kui lõputunnil tuult täis spinnakeriga kihutamine. Ilmselt kõiki neid emotsioone ja teadmisi siia ei suuda loendada, jääb vaid oodata uusi sõite, et leida endale ja oma teadmistele rakendust.
Tänud meie jahtkaptenitele: Alarile, Peetrile ja Eerikule. Ja julgen karta või loota, et kohtume veel. Ei tea küll täpselt, millises sadamas, aga eks seda teab vaid tuul.
http://www.finesailing.ee