esmaspäev, august 28, 2006

Prangli 2006

Laupäeval käisime Pranglil. Üks põhjus oli see, et saaks purjetama. Teine põhjus, et paljud polnud seal saarel käinud - näiteks Tiit. Aga see eest oli just Tiidul üks tore tuttav Terje, kes poolsunniviisiliselt prangellane ja seega suisa kolmandaks põhjuseks seda saart vallutada.
Ilma lubati päris kahtlast - õhk oli hall ja udu täis, nagu Tartu maantee ühissaunas. Ma otsustasin võimalikult vähe riidekraami kaasa võtta ja pakkisin kotti ainult paksemid rõivaid - lubati veel kõigele lisaks hoovihma ja äikest.
Kella 10 paiku lükkasime Emeraldi kaist lahti ja libisesime Pirita jõe suudmest mere poole. Sel korral anti meile võimalus sõita uue kapteniga. Tuli välja, et igati tore mees, kellega osa reisiseltskonnast olid kohtunud Ülemaailmse Saartetuuri algushetkedel, kui seesama kapten laekus Muhu Väinalt.
Edevuse mõttes heiskasime vaatamata olematule tuulele ka purjed. Mootor oli ikka abik, muidu veninuks teekond väga pikaks. Kuid tuult ikka ei tulnud kusagilt ja nii olimegi sunnitud segama hakkavad purjed taas maha sikutama. Et ilm oli vaikne, otsustasin kasutada võimalust ronida masti ja vaadata, kuidas Emeralt lindude meelest välja näeb. Et seda teistega jagada, haarasin kaasa ka fotoka, kuid see otsustas vajalikul hetkel otsad anda ning nii mul pildid tegemata jäidki. Kus häda kõige suurem, seal professionaalne fotograaf kõige lähem ehk siis tuli Tiit mulle masti järele ja tegi oma imepeene masinaga pildi ära. Maandusin minagi nördinult.
Edasi möödus teekond vahejuhtumiteta. Sõime kaasavõetud provianti ja rüüpasime karastavaid jooke, kuni Prangli käes oligi.
Sadamas ootas meid veoauto ja lahke pererahvas, kes andis võimaluse see kohutav koorem kaasavõetud padajaani autoga magamiskohta kärutada. Inimmass liikus sinna omas tempos jalgsi.
Säädnud ennast laagrisse ja uudistanud idüllilised taluõues, tuli kätte aeg olla ühiskonnale ja pererahvale kasulik ning koristada metsast üks autokoormatäis oksarisu. Nii suure rahvamassiga võttis see väga vähe aega ja tõstis meeskonna vaimset ja füüsilist toonust. Edasi viisid jalad meid merd ranna poolt kaema. Julgemad võtsid ette värskendava supluse, mis matkasellide kered nii kole heledaks tegi, et õhtusöögi valmistamise ettepanek ilma vastupanuta töösse võeti.
Ja siis tuli meile külasisi. Maare ja Leo, kui tuntud noorsportlased ei saanud ka seda laupäeva laiskade isandale kinkida. Ajasid oma väiksese kollase laeva oma suure kuldse auto katusele ja kimasid sellega Leppneeme. Tõstsid paadi vette ja olid paari tunniga meie juures saarel nagu naksti. Aitasin neil nende Kollase Noole ühte mereäärsesse tallu parkida, misjärel nad ovatsioonide saatel ülejäänud parvega ühinesid.
Õhtu lõpetuseks vaatasime seltskondlikult Kinobussi poolt pakutavat filmiprogrammi ja individuaalselt oma äranägemise järgi valitud unenägusid.
Hommik tervitas meid piimja udu ja uniste nägudega reisiseltskonnaga. Asisemad olid koldesse tule teinud, leuake oli ennast katma asunud ja kohvivesi oli juba tulel. Rõõmsa meele ja optimistliku pilguga homsesse vaadates sõime kõhu täis ja kirjutasime sõdurpoiss Anzule kirja.
Ma mõtlesin ükspäev välja, et maru tore on paberile käsitsi kirjutatud kirja saada. Et Anzukest elektrooniliselt on pisut raske tabada, sobis see vana-hea suhtlemisvorm maru hästi. Kiri sai kirja kenasti Prostokvashino moodi - igaüks kirjutas midagi. Nüüd tal aega seal neid erinevaid pookstave lahti harutada.
Et pühapäev pühapäeva moodi ka välja näeks, võtsime ette jalgsiränaku Prangli kiriku juurde. Seal avanes suurepärane võimalus seda kabelit ka seestpoolt kaeda. Mõnus kodune puukirik on.
Ja nii see aega otsa saigi. Kaup autosse, auto sadamasse, sadamast laeva ja kojusõit. Vaatamata udule anti meile korralikult tuult, mis luba meil mõnusasti terve tee purjetada. Laevas selgus,e t nagu alati on apooled vajalikud asjad maha jäänud ja seepärast ei saa me enesele miskit pidurooga lubada. Leppisime lihtsama suutäiega ja nautisime hääd purjetamisilma.