Suur merereis anno 2009 vol 3
Teine etapp. Lehtma – Sõru
Uus hommik tervitas laevaperet taaskord ilusa ilmaga. Ja taaskord oli vesi peegelsile, taevas ei ühtki pilveraasu. Pikale veninud õhtule oli mõnus võtta üks hommikune suplus, mis pesi maha hommikused unejäänused. Sõime kõhu putru ja võileibu täis ning uus päev võis alata. Taaskord siis mootori abil Kõpu poole ja sealt ümber poolsaare Sõru poole. Lehtma sadamast välja jõudes tundus, et miski tuul ikka puhub ja seetõttu tõmbasime jonni sunnil ka purjed üles. Aga käiku tuli vaid paar sõlme ja see ei sobinud kokku meie plaaniga õhtuks ikkagi Sõrusse jõuda. Samas on uskumatult mõnus niimoodi vaikselt siledal veel liueld a. Kui aga aega oleks ja poleks pidevat ruttu, siis võiks seda ju nautida… Aeg veeres ja mootor oli meid tõugand juba üsna kaugele läände. Paap Kõlari paradiisirand jõudis traaversisse samal hetkel kui seltskond enam päikese kärsatavale toimele vastu ei pidanud. Tegimegi ujumispausi. Vesi oli ka täna mõnusalt soe ja nii solberdasimegi mõnuga. Sinna juurde ka e ristiilides vettehüpped ja nii mitmegi seltsilise eneseületamised. Näiteks kokamutt, kes oli oma senise elu elanud ilma vette hüppamata, tegi nüüd hüppeid eneselegi ootamatult mitmeid kordi järjest. Lõunaks oli meil plaanitud makaroniroog. Noh et oleks hea lihtne ja ei peaks palju vaeva nägema. Kaptenil oli aga täiesti juhuslikult külmkapis paras käntsakas põdraliha, millest siis Elo pidi guljašši või raguud valmistama. Mis seal siis ikka, võttiski kokamutt käntsaka, lõikus tükkideks ja pani potti marineeruma. Siis paar tundi podisemist ja valmis see oligi. Ausalt öeldes pole nii hääd mererooga meie veel oma reisudel maitsta saanud. Kui nüüd jäi mulje, et teised samal ajal midagi ei teinud, siis pean vajalikuks siinkohal ära märkida, et ülejäänud seltskond liigutas samal ajal omi halle ajurakukesi Eesti mängu mängides. Ja aeg läks üsna ruttu ja varsti paistiski kaugelt Sõru.
Sadamasse sisse sõites hakkas silma hulk hästiriietatud rahvast, kes kõrtsu ees sehkendasid. Otsad võeti sadamarahva poolt lahkelt vastu ja kaptenile tooni kilone käntsakas barbeque seakaela. Saime meiegi sellest oma osa – maitses väga hästi. Samal ajal sai meile selgeks, et kõrtsis leidis aset kellegi pulmapidu. Ärksamatel tekkis seepeale mõte, et avaja minna pruutpaari tervitama. Lauluvõimeline seltskond oli ju olemas, miks mitte teha pulmarahvale natuke üllatust. Peale pikka veenmist vahetas Lauri sportlikud riided viisakamate vastu ja oli nõus seda nalja kaasa tegema. Niisiis läksime ja laulsime neile Tuljakut, teenides sellega tubli aplausi ja pudeli viina. See viimane oli aga vägagi väärtuslik teenistus, sest pika tee käigus oli rumm laevalt lõppenud. Häbilugu, aga tõsi.
Pulmarahva seas oli muusikarahvast aga äärest ääreni, selgus laulmise ajal ja hiljemgi. Peigmees isegi oli muusikamees. Seepärast saime ööpimeduses nautida ka Hirvo meeskoori etteasteid, Untskate rahvapäraseid lugusid ja lõõtsameeste lõputut repertuaari lausa päikesetõusuni välja. Ei jäänud ka meie enda pidugi olemata. Taaskord said Runbjarni tekilauad tunda tantsu ja kotermann ei saanud kõva laulmise saatel sõba silmale. Ühel hetkel aga murdis väsimus reisilised maha. Kes puges koisse, kes telki, ainult pulmarahval oli veel vunki küllaga. Nagu hommikul selgus, ei saanud paljud tänu sellel sõba silmale. Uus hommik aga tõi kaasa ka üllatusi.
Uus hommik tervitas laevaperet taaskord ilusa ilmaga. Ja taaskord oli vesi peegelsile, taevas ei ühtki pilveraasu. Pikale veninud õhtule oli mõnus võtta üks hommikune suplus, mis pesi maha hommikused unejäänused. Sõime kõhu putru ja võileibu täis ning uus päev võis alata. Taaskord siis mootori abil Kõpu poole ja sealt ümber poolsaare Sõru poole. Lehtma sadamast välja jõudes tundus, et miski tuul ikka puhub ja seetõttu tõmbasime jonni sunnil ka purjed üles. Aga käiku tuli vaid paar sõlme ja see ei sobinud kokku meie plaaniga õhtuks ikkagi Sõrusse jõuda. Samas on uskumatult mõnus niimoodi vaikselt siledal veel liueld a. Kui aga aega oleks ja poleks pidevat ruttu, siis võiks seda ju nautida… Aeg veeres ja mootor oli meid tõugand juba üsna kaugele läände. Paap Kõlari paradiisirand jõudis traaversisse samal hetkel kui seltskond enam päikese kärsatavale toimele vastu ei pidanud. Tegimegi ujumispausi. Vesi oli ka täna mõnusalt soe ja nii solberdasimegi mõnuga. Sinna juurde ka e ristiilides vettehüpped ja nii mitmegi seltsilise eneseületamised. Näiteks kokamutt, kes oli oma senise elu elanud ilma vette hüppamata, tegi nüüd hüppeid eneselegi ootamatult mitmeid kordi järjest. Lõunaks oli meil plaanitud makaroniroog. Noh et oleks hea lihtne ja ei peaks palju vaeva nägema. Kaptenil oli aga täiesti juhuslikult külmkapis paras käntsakas põdraliha, millest siis Elo pidi guljašši või raguud valmistama. Mis seal siis ikka, võttiski kokamutt käntsaka, lõikus tükkideks ja pani potti marineeruma. Siis paar tundi podisemist ja valmis see oligi. Ausalt öeldes pole nii hääd mererooga meie veel oma reisudel maitsta saanud. Kui nüüd jäi mulje, et teised samal ajal midagi ei teinud, siis pean vajalikuks siinkohal ära märkida, et ülejäänud seltskond liigutas samal ajal omi halle ajurakukesi Eesti mängu mängides. Ja aeg läks üsna ruttu ja varsti paistiski kaugelt Sõru.
Sadamasse sisse sõites hakkas silma hulk hästiriietatud rahvast, kes kõrtsu ees sehkendasid. Otsad võeti sadamarahva poolt lahkelt vastu ja kaptenile tooni kilone käntsakas barbeque seakaela. Saime meiegi sellest oma osa – maitses väga hästi. Samal ajal sai meile selgeks, et kõrtsis leidis aset kellegi pulmapidu. Ärksamatel tekkis seepeale mõte, et avaja minna pruutpaari tervitama. Lauluvõimeline seltskond oli ju olemas, miks mitte teha pulmarahvale natuke üllatust. Peale pikka veenmist vahetas Lauri sportlikud riided viisakamate vastu ja oli nõus seda nalja kaasa tegema. Niisiis läksime ja laulsime neile Tuljakut, teenides sellega tubli aplausi ja pudeli viina. See viimane oli aga vägagi väärtuslik teenistus, sest pika tee käigus oli rumm laevalt lõppenud. Häbilugu, aga tõsi.
Pulmarahva seas oli muusikarahvast aga äärest ääreni, selgus laulmise ajal ja hiljemgi. Peigmees isegi oli muusikamees. Seepärast saime ööpimeduses nautida ka Hirvo meeskoori etteasteid, Untskate rahvapäraseid lugusid ja lõõtsameeste lõputut repertuaari lausa päikesetõusuni välja. Ei jäänud ka meie enda pidugi olemata. Taaskord said Runbjarni tekilauad tunda tantsu ja kotermann ei saanud kõva laulmise saatel sõba silmale. Ühel hetkel aga murdis väsimus reisilised maha. Kes puges koisse, kes telki, ainult pulmarahval oli veel vunki küllaga. Nagu hommikul selgus, ei saanud paljud tänu sellel sõba silmale. Uus hommik aga tõi kaasa ka üllatusi.