Kihnu Jõnn ja Ruhnu karu - seilasi me teame II

II päev.
mrl: Hommikune Kihnu sadam: noorsportlased vara-valges ringi sebimas, unised naabrid Timmo ja Eluk kõrvaltelgis ja mere lõhn ning päike tervitamas. Pisut vässust oleksut hoolimata tere uuele päevale ja sammud Emeraldi poole, kus juba samuti askeldamist näha. Pudrulaar valmis, kohvi ja võikud - vahest ikka vähe õnneks vaja. Miks sellest küll igapäevaste askelduste juures aru ei saa, et vajame vaid killukest, et olla õnnelikud? Ka kallistused ja musid ning kingitusena tuulelohe Maarele, mis eelmisest õhtust üle andmata jäi. Asjatoimetused toimetet tetas Aivar, et tema jala ei käi (punkt). Ja nii siis saigi selgeks ning organiseeritud, et kohaliku keskuse juures, poe ja kõrtsi taga ootab meid kastiauto, et võimalikult väikese pingutusega teha tutvus saarega.
Umbes 1,5 km hommikust kõndi ja me uhke käng maandub Kurase poe hoovis. Nobedamad toovad poest head ja paremat, Leo kui hakkamist täis ja pühendunud tüüp toob ka kalad lauale. No, mis saartetuur see ilma kalata! Ehk siis teine kerge hommikueine ja kastikas ootab. Ronime aga riburada autokasti ja ringsõit saab alguse. Näha saime: tädi traktori ja kõrge heinakuhjaga, maja välibasseiniga (majast mereni loetud meetrid), kurvaks tegevalt palju plastikaknaid, hulga külakoeri, Kihnu majakat. Viimase juures tegime kenasti ka vahepeatuse, mille juures Maare kiiresti tuvastas, et ülesse majakatorni me ei pääse. Olime siis all. Korjasime mererannast läbu, sest no eks neid aukudega kiva saaks ju ka lähemalt. Aga ega see siis asjata polnud, päeva parimaks leiuks oli kahtlemata apple-kivi. Puhas Mac. Siis kribinal-krabinal autokasti ja edasi, või tagasi. Keskuses külastaime nagu kord ja kohus ka muuseumi, kus igasugu põnevat. Alates Kihnu Jõnni kujust lõpetatdes natuke liiga kummalise pildi ja looga Kihnu pruudist, südvesterist rääkimata. Viimast nähes läksid Elmari silmad nii põlema, et kohe maru.
Emerald ja meri ja Ruhnu ootasid, tuli seda sammud tagasi sadamasse, et taas kord ankur hiivata ning purjed heisata. Viimasteks aktsioonides Kihnusaarel jäid aga Pärlipüüdja vigurujumise imetlemine ning kohaliku sadama-kunni (h)onda-jee, nimega Türa käivitamine. See kõik tegelt sõnulseletamatu... isegi pildis seletamatu.
Tuule, lainete ja mõnusa meeleoluga tervitas meid õhtune Ruhnu. Pikk päevatee seljataga ja üllatavalt rahva (laeva) rohke Ruhnu sadam oli sõbralik. "üht näkki ujumas on näinud minu silm.." võisid naaberlaevade mehed ümiseda kui me küll ükshaaval, aga üksmeeleslt end vette heitsime Emeraldi pardalt. Päikesest ja tuulest võetud ihu sai värskeks, pea taevalik tunne. Ees ootas õhtusöök... ja uus päev.

Tuut: Tundub, et Eesti väikesaared ei saa kohe oma Petkadeta. Igastahes kohtusime ka Kihnu sadmas ühe sellisega. (Vahemärkusena siis seletuseks: Petka on teatavasti Naissaare ainumas elanik, kes sel saarel läbi aasta hakkama saab. Näeb välja nagu põrguline ja tema juttu ei tohiks süütute tüdrukute kõrvad ka miilide taha kuulda. Aga märk ja legend on ta kindlasti.) Niisiis kohtasime üht sellist põrgulist ka Kihnus kai peal. Et kell oli juba oma 2 paiku, oli mees end korralikult kreeni imenud ja vägevust täis. Tahtsime enne saarelt lahkumist pisut nõu sadmast väljasõidu kohta, Mees aga teatas suurelt, et ta räägib ainult kapteniga. Tegelikult leppis ka abikapteniga. Suurt nõu me temalt küll ei saanud. Rääkis 'ulludest pagidest, mis meid teel Ruhnu ootavad ja soovitas jääda veel päevaks Kihnu. Mööname,e t ta jutus oli pisut tõtt ja pisut folkloorset liialdust. Väinamere kohal liikusid sel ajal paar äikesepilve, mille alla jäädes oleks ka pagidega saanud rinda pista, kuid Vana ja terve mõistus aitasid meid kenasti kõrge taeva all Ruhnu poole teele asuda. Teekond rahulikus meeleolus. Eks läinud päeva väsimus vajas väljapuhkamist. Enne õhtuhämarust saime ilusasti Ruhnu reidile ja peale mõningaid konsultatsioone sadamakapteniga (sadamakapten süütas liitsihi tuled, mis seoses ehitustöödega pidevalt ei tööta) sõitsime uhkelt sadamasse. Ruhnu uus sadam üllatas positiivselt ja on mu tagasihoidliku arvamuse kohaselt üks mõnusamaid Eestis.
Et nälg tahtis silmanägemist ära viia algas operatsioon lihaküpsetamine. 1. võistkond tegi seda kambüüsis ahjus. Ahi oli väike ja isus suur. Seega moodustati võistkond 2 - Timmo & Tuut. Nende ülesanne oli leida grill ja seal teine ports liha valmis küpsetada. Pakun, et võistkonnal 2 oli ülesanne raskem ja tulemus maitsvam. Nimelt saime grilli ühelt kopamehelt, kes seal samas sadamas muuli ehitas. Tetavasti võtab liha grillimine koos grilli süütamise, soojenemise ja liha küpsemisega vähemalt tunni jagu aega. Kogu selle aja olime sunnitud kuulama kuidas kopamehel kopp ees on ja kaks nädalat naist pole ... oln'd. Saime ka teada, et ülemused on pahad ja ei saa aru tööliste probleemidest. Aga ka seda, et kopamees ise ka enne ülemus olnud, kuid siis lihtsama vastupanu teed läks ja lihttööliseks hakkas. Saime kuulda mitu kanti kiva kopa sisse mahtus ja et selle sama kopaga saab ka keskuses poes käia.
Ühel hetkel said lihad ka küpseks. Tänasime viisakalt ja naasesime laeva, kus kõik ennast juba magama sättisid. Oli meeldiv seltskondlik õhtu. Kopamehe seltsis.

Kihnu Jõnn ja Ruhnu karu - seilasi me teame I

Mrl: Imetabane ja üleilmne kormokate saartetuur marsruudil Virtsu >  Kihnu > Ruhnu > Virtsu > Dirhami > Tallinn on tänaseks ajalugu. Kimp suurepäraseid mälestusi, teravaid elamusi ja mida kõike veel...
I päev.
Nagu ammust ilmast lepitud, sai asi alguse 23. juulikuu päeval. Pisukese hilinemisega väljumises, sest mida meie (Maare, Leo, Tuut, Lavri, Kristel, Ärbi, Eluk, Timmo, Mrl ja Aivar) Virtsu saabudes veel polnud, oli Emerald. tuli teine Muhkust, jäi ajaga jänni, aga see pole oluline. Emeraldi oodates sisustasime aega uudsete karastavate-joovastavate jookide mekkimisega ning Eesti-mänguga, viimasest kujunes terve reisu jooksul meie jaoks oluline kaaslane. Ja siis oli Emerald kohal ja kibekiirelt toimus rahva vahetus, eelmised maha ja meie koos meeletu proviandivaruga ning kõige muuga, mis eluks-õnneks vajalik pardale. Start!

Päev oli päikesest ja mõnusast meretuulest punnis. Rohkemat polnud meil vaja - heiskasime purjed ja keerasime laevanina Kihnu poole. Kuna kõiki valdas meeletu reisuerutus, suur taaskohtumisrõõm ja vabadus hingedest sai valla, läks kõik hoogsalt. Hiljem selgus, et ehk liigagi. Täispurjed (ilusamat pilti pole ilmas), tüürimehe staatuse omandanud Tuut ja askeldavad jungad. Vahelduseks kaarditöö ja kompass, väike lõunapala ja lisa suvistele jookidele. Kihnu oli silmapiiril. Suur valge väljas, jäänud oli lõpusirge - leida õige tee sadamasse.
Tuut: Et Kihnu ümbrus Väinamerele kohaselt madala vee ja salakividega ümbritsetud ning meil kõigil sinna iseseisvalt siseneda esimene kord oli, läks reidilt maale jõudmisega päris hulk aega. Meremärkidega olid lood nii, et kaardil olevaid märke meres polnud ja meres olevaid märke kaardil polnud, nii pidi tõde vaidluste läbi sündima. Kalamehed üritasid küll teed näidata ja ühele faarvaatrile me isegi sattusime, kuid kahjuks osutus see liiga madalaks, mistõttu pidime ikkagi sügavamat vett otsima. Kuid lõpp hea - kõik hea, kaua tehtud kaunikene, liitsiht leiti lõpuks üles ja otsad said kaisse klaariks. Sügavad kummardused siinkohal kambüüsivahtkonnale, kes usinalt näljaga aitasid võidelda. Pikk päeva oli oma töö teinud ja nii vajusidki vahvad meremehed teenitud puhkuse kiigutavasse rüppe, kes rannaliivale, kes laevakoisse.
Mrl: Siia lõppu olgu märgitud ka see, et päev möödus Maare järjekordse juubeli tähistamise egiidi all. Kook oli ja joovastavatest jookidest sai juba räägitud. Palju õnne! Kingitus jäi küll suure väsimuse tõttu veel üle andmata.

Ahvenamaa ja merepäevad

Niisiis on käidud ja nähtud, kuigi tegelikult pole ka. See tähendab, et käidud ja nähtud nagu sai, aga asjaolude tõttu kohale ei jõudnudki.
16. juuli õhtupoolikul jättis Merle mind Rohuküla kai äärde tükkis magamiskoti ja mõnede soojade riietega. Ei tea mina, mis tunnetega tal see jätmine oli, aga mul oli ühtviisi huvitav ja ikka pisut kahju ka. Ees ootas 5 päeva meresõitu kaljasel Iris koos mu jaoks tundmata inimestega. Et viimane sõit oli möödunud meeldivalt tugevate tuulte saatel, olid eelmised reisijad suures paanikas hulka santehnikat ära lõhkunud ja hakkajad madrused tegelesid ülesöelnud tehnika asendamisega. Kui kogu reisuseltskond koos, jagati igale ühele plekktoop, millest kogu ülejäänud retke jooksul erinevaid jooke sai manustada. Kel toop kaduma juhtus minema, jäi üle näguripäevi näha. Takkajärgi võib öelda, et suures hirmus õlle või kakaolonksust ilma jääda, ei kadunud ühtki tassi.
Õhtusöök toimus samuti kai ääres. Suitsupõrsas maitses hästi ja suigutas seepeale päris mitmed reisijad unele. Kes sättis end tekile kerra, kes proovis rippkois magamise võlusid.
Kella 23 paiku läks kaljas Dirhami poole teele. Öö oli vaikne ja selge, taevaveerelt paikese punaoranž viirg ei kadunudki. Kella poole viie paiku hakkas päike taas tõusma ja selleks ajaks olime jõudnud Dirhami sadamasse.
Mõni tund askeldusi – kütuse tankimine, piirivalve protseduurid ja teekaaslaste, s/y Michelle’i kapteniga plaani pidamine ning siis vöör Soome poole keeratigi. Suur Iris ees ja väike Michelle järele rühkimas, nõnna Hanko poole sõidetigi.
Hanko asub Eesti rannikule suhteliselt lähedal, piisas mul toimkonnas ühe kaaslasega kahasse korralik 20 liitrine potitäis kartuleid koorida ja tekile tagasi tulla, kui Hanko kirik ja veetorn juba paistsidki. Möllisime end Soome vetesse sisse ja edasi läks sõit läbi maalilise Turu saarestiku, kus maru tihedat mereliiklust näha sai. Saabusid ka esimesed teated ilma pööramise kohta. Nimelt lubati kõva tuult, mis väikesele Michelle’ile väga meeltmööda ei olnud. Õhtu saabudes otsustati sadamasse jääda. Selleks leiti lähedal asuv Rosala sadam, mille tankimiskai äärde ka Iris koha sisse võttis, jäädes oma uhke ahtriga mudapadjale mõnulema. Sadam oli kena ja vaikne, kurja tegid vaid mõned pistesääsed ja üks pilveräbal, mis ennast just selle sadama kohal tühjendada otsustas.
Uus hommik näitas, et tuul polnud vaibunud. Õhk oli karge vaatamata selgest taevast ja siravast päikesest. Ilma jopeta tekil olla ei kannatanud. Peale paaritunnist rühkimist võttis Michelle otsuse Rosalasse tagasi keerata – kuigi saarestiku vahel lainet peaaegu polnud (vaatamata ca 12-15 m tuulele), rullis see kerget kuunarit üsna halastamatult ja tegi pardalolijate olemise üsna räbalaks. Ees ootas aga ülesõit Ahvenamaale, mis tähendas vähemalt paarikümmet miili avamerd ja tuult otse silmaauku.
Mõne tunni pärast jõudis Iris Turu saarestiku servale. Kiirust polnud enam eriti olla ja lained olid jõudu kogunud. Suur meri hakkas näitama oma tõelist palet ja jõudu, millega Iris küll vapralt rinda pistis, kuid siiski jõus alla kippus jääma. Olematu kiirusega liikudes hakkas aeg, mis meie reisiks määratud, otsa saama. Tuli ju arvestada ka koju sõitmiseks kuluva ajaga.
Siis tuli kaptenilt otsus minna ära tormivarju ja oodata, mis ilm teeb. Tormivarjuks valiti lähedal asuv Jurmo saar. Sadamakapteni väitel pidi seal olema ruumi ja sügavust. Nii me sinna sisse põrutasimegi. Kohapeal selgus, et ruumi nii väga palju polegi ja mõni koht on ka üsna madal… et parasjagu enne meid oli sisse sõitnud praam, üritasime sellest kenasti mööduda, manöövri käigus seiskus äkki mootor, seega ei kuulanud Iris ühel hetkel enam rooli…sadamas varju leidnud jahtide seltskond vaatas hetkeks hirmunult nende poole vajuvat “hiigellaeva” musta mereröövlilipuga mastis. Õnneks võttis mootor jälle tuurid üles ja väikeseks hirmuhetkeks see olukord jäigi. Et koht, kuhu Iris ennast plaanis paigutada osutus pisut madalaks ja praam enne järgmist päeva ei pidanud seda sadamat külastama, tuli teha veel üks manööver. Vaja oli hõivata praami koht. Kitsastes oludes vahetati ahtri ja vööri asukohad, mille käigu sattus ohtu kail asuva kalaputka katus, mille pukspriit napilt kaas oleks vedanud. Lõppes aga kõik hästi. Terveks jäid miljonijahid ja ka sadamarajatised. Laevapere võis minna kaema maalilist Jurmo saart.
Jurmo saar on suhteliselt tüüpiline Soome lõunaranniku saar – väike (ca 5 km pikk), hulganisti paljanduvat graniiti, omapärane taimestik, tuuline. Ainsamas külas oli kümmekond talukohta, mis nüüdseks peamiselt suvilatena kasutuses. Oli väike kirik (aastast 1846) surnuaiaga, veski ja mõnikümmend aastat vana männipõld. Jutu järgi põlenud kunagi saarelt päris mets maha ja nüüdseks on istutatud uued puud joonlaua järgi, et oleks ikka metsa ka. Saarel elutsevad lambad ja eksootilist päritolu laamade perekonda kuuluvad alpakad (kinnitamata andmetel just see liik). Saarel olnud esimese maailmasõja ajal venelaste lennuväli.
Kolmapäeva hommikuks selgus, et tuul ei näita vaibumise märke, regatt Marienhamni ei toimu ja reedeks on igal juhul vaja Eestis tagasi olla. Tuli teha ränk otsus – keerata ots ringi ja loota, et ilm lubab meil kenasti koju jõuda. Et nüüdseks oli tuul tagant, jõudis Iris üsna nobedasti Kasnäsi sadamasse. Tegemist oli üsna uhke sadamaga, kus ka sinimustvalge plagu uhkelt lehvis. Õhtupoolikul kasutasime võimalust käia saunas, kulutada meenete peale pisut raha ja nautida mõnusat sadamaelu. Et tuju polnud katkijäänud merereisi tõttu langenud, köeti üles üks korralik laevapidu – tants ja laul, rummist rääkimata.
Neljapäeva hommikul algas sõit kodupoole. Kõik möödus viperusteta, seltskond, kes nende päevade jooksul oli mõnusasti sõbrunenud, jäi kodu lähenedes üha vaiksemaks.
Minu jaoks oli suurim elamus olla reede öösel roolivahis. Eestimaa suveööde taevad on uskumatult lummavad. Tuul oli pea täiesti vaibunud ja Iris libises nagu nõiduslik laev läbi Hari kurgu, mööda Hobulaiust, Rukkirahust ja teistest tuttavatest saartest.

Uus päev äratas taaskord sirava päikesega ja kodune Pärnu tervitas retkelisi mõnusa suvesoojaga.